Nädal 15. Tehnoloogia eetika

Selline huvitav ja natuke filosoofiline teema siia aine lõppu. Minu arvates ei saa tehnoloogia olla a priori eetiline ega ebaeetiline. Tehnoloogia on oma olemuselt tööriist ja seega on tema väärtus neutraalne. Moraalsus ja eetika tekivad alles siis, kui mängu tulevad inimene, kontekst ja valikuvabadus.

Tehnoloogiline objekt iseenesest ei oma teadvust, tahet ega moraalsust. Näiteks nuga ei ole iseenesest ebaeetiline ning seda on võimalik kasutada nii kuriteo sooritamiseks kui ka söögi valmistamiseks. See ei sõltu enam noast, milleks teda kasutatakse, vaid inimesest ja sündmusest.  Krüpteerimistehnoloogia on matemaatiline algoritm. See ei ole hea ega halb, see on lihtsalt süütu numbrite ja tehete jada. Seda on võimalik kasutada nii e-panga turvamiseks kui ka lunavara rünnakus ohvri failide lukustamiseks. Eetilisus sõltub kasutajast, mitte algoritmist endast. Moraalne hinnang saab tekkida alles siis, kui algoritmile antakse funktsioon konkreetses kontekstis.

Mis tahes tehnoloogia eetilisus sõltub sellest, kes, milleks ja kuidas seda kasutab. Veel näiteks masinõppe mudel, mis on lihtsalt kood ja statistika. Kui seda kasutatakse vähirakkude varajaseks avastamiseks, peame seda eetiliseks. Kui sama mudelit treenitakse piraatandmete peal (nagu foorumis tõstatatud Meta TI juhtum) või kasutatakse massiliseks näotuvastuseks totalitaarses riigis, muutub selle rakendamine ebaeetiliseks. Lisaks saab AI-d kasutada koolitöödes abistamiseks. Kas lasta AI-l terve koolitöö ära teha, või paluda tal selgitada mingit enda jaoks keerulisemat osa, sõltub kavatsusest.  Tehnoloogia ise ei muutunud, muutus inimlik tahe selle taga.

Kuigi tehnoloogia pole a priori ebaeetiline, võib väita, et teatud tehnoloogiatesse on juba disaini faasis moraalne suund sisse kodeeritud. Näiteks kui ehitatakse sotsiaalmeedia algoritm, mille ainus tehniline eesmärk on tekitada sõltuvust ja levitada viha (sest see toob klikke ja reklaamitulu), siis on selle tööriista kavandatud funktsioon kahjulik. Kuid isegi sel juhul on tegemist looja ehk inimese ebaeetilise otsusega, mis on materjali sisse valatud, mitte tehnoloogia enda sisemise omadusega.

Nagu Herman Tavani on sõnastanud - eetika olemus ei ole infoajastul muutunud, muutunud on skaala ja kiirus. Tehnoloogia on võimendi. See võimendab inimeste eetilisi või ebaeetilisi kavatsusi. Seetõttu ongi meil vaja eetika koodekseid, sest reeglid ja teadlikkus peavad ohjama tehnoloogiat, mis ise ei oska hea ja kurja vahel vahet teha. 

Viide

• https://www.academia.edu/30551106/Ethics_and_Technology

Nädal 14. Pettused ja andmeturve

Andmeturbe ekspert Kevin Mitnick on rõhutanud, et turvalisus ei sõltu ainult tehnoloogiast, vaid ka inimeste teadlikkusest ja selgetest reeglitest. Kui üks neist komponentidest ebaõnnestub, muutub haavatavaks kogu süsteem.

Minu umbes kolme aasta tagune kogemus booking.com keskkonnas tõestas seda valemit valusal, kuid õpetlikul viisil. Sattusin andmepüügi ohvriks otse platvormi siseses vestluses, kus petturid tungisid minu ja majutusteenuse pakkuja vahelisse sõnumivahetusse. Pettuse käigus suunati mind majutaja nimelt saadetud sõnumiga välisele veebilehele, et sooritada broneeringutasu makse. Tegemist oli klassikalise õngitsemisega, kus ohvrit peibutatakse sisestama andmeid võltsitud lehele. Antud juhul oli rünne eriti kaval, sest see toimus näiliselt turvalises ja varem kasutatud suhtluskanalis. Nimelt enne, kui petturid vestlusplatvormi üle võtsid, jõudsin ka õige majutuse pakkujaga seal samas vestelda. Meie vestlus jätkus hiljem samas kanalis, kuid tagantjärele selgus, et osa „majutaja” nimel saadetud sõnumeid pärines tegelikult petturitelt.

Probleemi analüüs Mitnicki komponentide põhjal

1. Tehnoloogia

Antud juhul oli nõrgim lüli tehnoloogiline platvorm ise, mis võimaldas ründajatel sõnumivahetusse sekkuda. Platvormid peavad rakendama rangemaid autentimissüsteeme (nt mitmeastmeline autentimine) ja kasutama muid vahendeid, mis näiteks tuvastavad kahtlased välislingid sisevestlustes.

2. Koolitus

Tehnoloogia puudujääke oleks saanud osaliselt kompenseerida parem teadlikkus. Sotsiaalne manipulatsioon on andmeturbes väga levinud ning ründajad kasutavad sageli usaldusväärsena näivaid suhtluskanaleid ja tuttavaid saatjaid. Seetõttu peaks koolitus rõhutama, et enne lingi avamist tuleb alati kontrollida, kuhu see tegelikult suunab, seda isegi siis, kui sõnum tundub esmapilgul usaldusväärne. Küberkurjategijate jaoks ei ole ükski kasutaja liiga väike või tähtsusetu sihtmärk, mistõttu on mõistlik jääda pigem rohkem ettevaatlikuks.

3. Reeglid

Reeglid aitavad ebakindlas olukorras õigesti käituda. Platvormid peavad kehtestama ranged andmete käitlemise ja maksete sooritamise reeglid. Näiteks, kõik maksed toimuvad ainult platvormi sisese maksemooduli kaudu, mitte kunagi väliste linkide kaudu. Minu isiklik reegel peaks edaspidi olema, et kui tekib vähimgi kahtlus, katkestan tegevuse ja kontakteerun teenusepakkujaga läbi mõne teise, sõltumatu kanali (nt helistades ametlikule numbrile).

Minu juhtum lahenes õnnelikult, kuna booking.com tunnistas oma eksimust ja tagastas mulle raha. See aga ei muuda asjaolu, et andmeturve on meie kõigi ühine asi. Me ei saa loota ainult tehnoloogiale. Ilma selgete reeglite ja pideva eneseharimiseta jääme me infoühiskonnas haavatavaks.

Viide

• https://ylesanded.targaltinternetis.ee/exercises/file/yl_raamatukrypteering/The_Art_of_Deception.pdf

Nädal 13. Erilised lahendused erilistele arvutikasutajatele

Ma ei ole varem kuigi tihti mõelnud sellele, kuidas erinevaid rakendusi või veebilehti kasutavad inimesed, kellel on piiratud nägemine, peenmotoorika või mõni muu erivajadus. Ometi on see tänapäeval kriitilise tähtsusega – kui inimene ei pääse arvutile ligi, on ta sisuliselt (info)ühiskonnast isoleeritud.

Mõeldes end selle valdkonna otsustaja rolli, olen seda meelt, et tugilahendusi ei tohiks käsitleda ainult sotsiaalabina ega ka lihtsalt IT-kuluna. Tegemist on ligipääsetavuse küsimusega, seega puudutab ühiskonda tervikuna. Ideaalis peaksid laiatarbelised lahendused olema juba algusest peale kõigile kasutatavad, nii et eraldi „puuetega inimeste seadmeid” oleks vaja võimalikult vähe. Hetkel paiknevad IT-tugilahendused pigem sotsiaalvaldkonna all, kuid sisuliselt on tegemist valdkondadeülese teemaga. Loogiline oleks, et selle eest vastutavad ühiselt nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka Sotsiaalministeerium. Kui käsitleme ekraanilugejat või punktkirjamonitori üksnes abivahendina, jääme kinni meditsiinilisse vaatesse. Võttes neid aga kui sisend-väljundseadmeid, mis võimaldavad ligipääsu riigi digiteenustele, muutuvad need osaks riiklikust IT-strateegiast. See tähendab, et ligipääsetavus peab olema sisse ehitatud juba arendusprotsessi alguses, mitte lisatud hiljem erilahendusena. Tuleb vältida olukorda, kus iga uus süsteem ehitatakse nullist, arvestamata varasemaid lahendusi. Ühtsed standardid (näiteks WCAG) peaksid olema loomulik osa igast arendusest, mitte eraldi nõue, mida „linnukese pärast” täidetakse.

Teine oluline teema on hind. Tugitehnoloogia on kallis. Punktkirjamonitorid või tarkvara nagu JAWS võivad maksta tuhandeid eurosid. Seetõttu ei tohiks riiklik rahastus olla vaid sotsiaalabi, vaid seda tuleks käsitleda investeeringuna tööhõivesse ja inimeste iseseisvasse toimetulekusse. Mida rohkem inimesi saab digiteenuseid kasutada, seda suurem on ka nende panus ühiskonda. Lisaks peab riik rohkem toetada eestikeelse vaba tarkvara arendust. See aitab vähendada sõltuvust kallistest välismaistest lahendustest ning parandaks samal ajal kohalike kasutajate kogemust.

Kuigi meil on olemas nii seaduslik raamistik kui ka tehnilised standardid, näitavad kasutajate kogemused, et riigi digiteenused ei ole endiselt kõigile võrdselt kättesaadavad. Seetõttu on vaja rohkem teadlikkust, koostööd ja arutelu. Mida rohkem neist probleemidest räägime, seda kiiremini liigume sinna suunda, kus digitaalne ligipääs on iseenesestmõistetav, mitte erand.

Viited

1. https://www.riigiteataja.ee/akt/122032011010
2. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016L2102
3. https://pimedateliit.ee/veebi-ligipaasetavus/
4. https://epikoda.ee/tegevusvaldkonnad/trukised-ja-juhendid/

Nädal 12. Inimese ja arvuti suhtlus

Tegelikult on ju nii, et kui keskkonnal on hea kasutusmugavus, siis me seda ei märka. Kõik toimib, miski ei aja närvi, teed veebikeskkonnas või programmis vajalikud asjad ära ja asi unustatud! Kui midagi aga häirib, siis see jääb meelde.

Negatiivne kasutuskogemus

Minu jaoks natuke koomiline, aga tegelikult kehva kasutuskogemuse näide on Microsoft Teams. Mul on kolleege, kes ei süvene niivõrd pisikestesse ikoonidesse, vaid on meelde jätnud nuppude asukoha ekraanil. Videokõnesid pidades on üsna tihti juhtunud, et keegi teatab ekraani jagamisest, kuid lahkub selle asemel hoopis kõnest. Selgub, et ta ajas Teamsi kõrvutiasuvad nupud "jaga ekraani" ja "lahku kõnest" omavahel segamini. Ehk siis Teams on suurepärane näide sellest, kuidas eiratakse interaktsioonidisaini põhimõtet, et vastassuunalised operatsioonid peavad olema selgelt eristatud. 

Lisaks olen osalenud 200 osalejaga Teamsi koosolekul, kus üks koosolekul viibija hakkas kogemata jagama enda ekraani ja juhtumisi kirjutas ta sel hetkel üsna isikliku sisuga kirja. Teamsi koosolekul ekraani jagamisel võiks olla jagajale väga selgelt arusaadav, et ta jagab oma ekraani. Teamsis muutub küll ekraani ümber peenike punane raam, aga ei ütleks, et see just väga hästi eristav on. Süsteem peab andma piisavalt selget tagasisidet oma oleku kohta ja eristama piisavalt arusaadavalt ekraani jagamist või hoiatama kasutajat selle tegevuse alustamise eest.

Positiivne kasutuskogemus

Nagu ma alguses kirjutasin, siis häid näiteid on tegelikult kõikjal meie ümber. Kuna ma eelmisel nädalal juba oma "eelmise elu armastust" Adobet puudutasin, siis toon ka siin postituses Adobe head küljed välja. Nimelt on Adobe erinevad programmid (Illustrator, Photoshop, InDesign, Premiere jt) positiivne näide õpitavusest ja meeldejäävusest. Kuigi tegemist on keeruliste tööriistadega, kasutab Adobe läbivat ühtset kujundust ja sarnaseid elemente. Saades selgeks neist programmidest ühe, on järgmise õppimine juba kordades lihtsam. Tööriistad on samas kohas, kiirklahvid kattuvad ja visuaalsed metafoorid (ikoonid) on püsivad. See vähendab uue tarkvara kasutuselevõtul tekkivat kognitiivset koormust. Kasutaja saab keskenduda loometööle, mitte tööriista otsimisele.

Viited

1. https://www.nngroup.com/articles/usability-101-introduction-to-usability/
2. https://www.adobe.com/creativecloud.html

Vaba teema. AI ja kloonimine

Kuulasin järjekordselt ühel Pärnu - Tallinn sõidul Vikerraadio reedest Huvitaja saadet, kus Jakob Rosin võttis saate peateemaks AI. Seekord klienditeeninduse vaates. Kokkuvõtlikult AI klinditeeninduses ei ole midagi muud, kui klienditeenindajate asendamine küsimustes, kus masin suudab kiiremini ja paremini vastuseid anda, ehk siis vastused sellistele küsimustele, mis nõuavad mingisugust automatiseeritud vastust Näiteks teemad, kus on vaja vastusena andmebaasidest andmeid otsida.

Mingil hetkel tekkis klienditeeninduse valdkonnas tööjõupuudus ning AI oli arenenud selleks hetkeks sinnamaani, kus oli võimalik AI õpetada asendama klienditeenindajat just eelmainitud küsimustes. Lisaks mainib samas Huvitaja saate intervjuus Elisa esindaja, et klientidel on võimalikud umbes 900 erinevat teemat, millega pöörduda klienditeeninduse poole. Ükski inimene ei ole võimeline olema pädev kõigis 900 erinevas teemas. Esimeses etapis suunab Elisa teenindusrobot Annika kliendi kirjelduse põhjal kliendi probleemi teemas pädeva teenindaja juurde. Kui selgub, et kliendi probleem on teemavaldkonnas, kus AI on pädev, ei hakata selle lahendamisele inimtööjõudu ja tema aega raiskama ja klienti hakkab abistama AI. Ehk siis tegelikult AI on lihtsamal tasemel kloonitud klienditeenindaja. 

Kui nüüd filosoofilisemas vaates edasi minna, siis igapäeva elus kasutame ka AI-d päris palju selleks, kedagi teist asendada. Koolitöödes AI-lt abi paludes asendame teda õpetajaga, reisi planeerides reisikonsultandiga jne. Me hoiame teiste inimeste aega kokku sellega, et küsime neid asju AI-lt. Hetkel jätan välja selle aspekti, et AI ei anna (hetkel veel) igas teemas just kõige õigemaid vastuseid ja ka selle, et teise inimese poole pöördumine nõuab meilt rohkem enda kokku võtmist (eriti rumalate küsimuste puhul), kui AI poole pöördumine. Ehk jällegi, me kloonime kedagi teist ja kasutame tema asemel AI-d. 

Siiamaani me tegelikult päriselt ise ei tea, kas see "kloon" annab samasuguseid vastuseid, nagu annaks reaalne inimene. Siiamaani, sest Mark Zuckerberg juba laseb ehitada endast tehisaru põhist klooni, kes peaks andma võimalikult samasuguseid vastuseid, nagu tema ise. Zuckerbergi väljaütlemiste, avalike esinemiste, käitumise jm põhjal luuakse tema mõtlemisele võimalulkt sarnast väljendust edasiandev kloon. Lisaks rääkimise ja "mõtlemise" funktsionaalsusele saab sellel kloonil olema ka avatar, millel on Zuckerbergiga sarnane välimus ja hääl. Kõlab nagu utoopia valdkond või ulme-film, aga nii see on. 

Selline AI areng paneb mõtlema, kui kloon suudab meid asendada andmebaasides sorimisel ja kliendile viisakalt vastamisel, siis mis saab meie autentsusest? Kui me eelistame suhelda mugava ja alati kättesaadava "digitaalse teisikuga", olgu see Zuckerberg, õpetaja, reisikonsultant, või lõpuks ka sõber, siis võib-olla ongi meie tuleviku suurim väljakutse õppida vahet tegema tõelisel kohalolul ja selle väga heal koodipõhisel imitatsioonil. Tahaks, et me ei unustaks suheldes seda "inimlikku puudutust", eksimist, erinevaid tujusid, hajameelsust ja muid seisundeid ja tundeid. Neid mainituid võib arvatavasti ka AI-le "õpetada", aga siis ta poleks enam nii efektiivne automatiseerumises. Loodetavasti õpime me tänu tehisarule hoopis kõrgemalt hindama seda aega ja tähelepanu, mida suudab ühele inimesele pakkuda vaid teine inimene.

Viited

1. https://vikerraadio.err.ee/1609986442/huvitaja-robotist-klienditeenindaja
2. https://quasa.io/media/mark-zuckerberg-is-building-an-ai-clone-of-himself-and-this-time-it-might-actually-talk-back

Nädal 11. Adobe arengulugu

Olen oma eelmise elukutse tõttu olnud Adobe toodete kasutaja üle 20 aasta. Mäletan veel aega, mil tarkvara oli füüsiline "karbitoode" – programmi omamiseks tuli teha ühekordne suur väljaminek, mis andis samas kindlustunde, et programm on füüsiliselt minu arvutis olemas. Hiljuti oli mu arvutis alles üle kümne aasta tagune Illustratori versioon. See oli justkui digitaalne tagavara juhuks, kui pilveteenuse osutamine peaks mingil põhjusel lõppema. Kui lõpetasin disaineri palgatöö, kadusid mu arvutist hetkega ka tööandja soetatud pilveteenuse programmid, seega läks tööväliste projektide lõpetamiseks seda vana versiooni vaja. 

Ärimudel: omandvarast teenuspõhise rentimiseni

Adobe on klassikaline näide üleminekust traditsiooniliselt omandvaralt tarkvara kui teenus mudelile. Vanasti sai osta litsentsi ja sellega kaasnes ostetud tarkvaraversiooni nö igavesti omamine, või vähemalt nii kaua, kuni arvuti kestis. See oli ärile kasulik ühekordse suure tuluna, kuid tekitas sama programmi erinevate versioonide ülekülluse, kus kasutajatel olid erineva võimekusega versioonid samast programmist. Pealegi mõnda tööülesannet tegi mõni vanem versioon uuest paremini. 

Tänapäeval on Adobel Creative Cloud, kus kasutaja ei oma enam tarkvara, vaid rendib seda. Ühe ostuga saab Adobe programme kasutada korraga kahes erinevas arvutis. Neid kahte füüsilist arvutit saab ka igal ajal muuta. Lisaks on võimalikud erinevad rentimise versioonid – ainult ühe programmi jaoks kuni kõikide Adobe programmide jaoks korraga. Pilve kolimine tõi kasutajale mugavuse ja enam ei pea muretsema uute versioonide ostmise pärast, piisab vaid uuenduse installimisest. Ma arvan, et äriliselt on see hea idee – nad vahetasid ebaregulaarsed müügitsüklid stabiilse ja igavese kuutasu vastu. Toode on nüüd kasutajale odavam, sest seda saab rentida ka lühiajaliselt ja ainult nii kauaks, kui seda vaja on. See annab võimaluse rohkematele kasutajatele. Teisalt kadus ära kindlus, et toode on nö igavene ja lõppeb alles koos arvutiga. Kui tellimus lõppeb, kaotab kasutaja ligipääsu programmidele.

Arendusmudel: kosest kiirete iteratsioonideni

Ärimudeli muutus sundis Adobet muutma ka oma tehnilist arendusprotsessi. Karbitarkvara ajastul oli Adobe arendusprotsess tõenäoliselt lähedane kosemudelile. Uut versiooni valmistati ette aastaid, see läbis pika analüüsi, disaini ja arenduse faasi ning väljastati alles siis, kui kõik oli valmis. Kui arenduse ajal tekkis uusi vigu, siis need ja ka uued vead parandati alles järgmise väljalaskega. 

Tänane pilvepõhine süsteem võimaldab kasutada iteratiivset mudelit. Uuendused jõuavad kasutajateni järk-järgult. Arendusmeeskond saab koodi pidevalt täiendada ja vigu parandada reaalajas, ootamata järgmise versiooni väljatulekut. See kiirendab innovatsiooni, kuid muudab tarkvara ka veidi tooremaks, sest kasutajad on justkui pidevad testijad, kus kiirus on olulisem kui kunagine karbitarkvara lõplik viimistlus.

Adobe näide kinnitab, et tänapäevane võrguäri ei müü enam niivõrd toodet, kuivõrd suhet ja teenust. See on ühelt poolt mugavam ja taskukohasem, kuid teisalt nö ahelatesse panev. Kui kaob tellimus, kaovad ka tööriistad. Samas on nad tellimuse jätkamise teinud nii lihtsaks, et peab vaid pilvest omale vajalikud programmid installima. Arvan, et need mõned negatiivsed pisiasjad jäävad ikkagi alla sellele, mis uuendused kaasa on toonud. Toode on nüüd mugavam, taskukohasem ja uueneb kiiremalt – see kinnitab, et tegemist on äriliselt väga eduka muutusega.

Viited

1. https://web.htk.tlu.ee/digitaru/tarkvara/chapter/tarkvaraarenduse-etapid/
2. https://www.adobe.com/ee/about-adobe.html

Nädal 10. Arvustus artiklile " Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright"

Eben Mogleni artikkel räägib sellest, kuidas digimaailmas reeglid muutusid, aga seadused jäid vanasse aega kinni.

1. Tarkvara kui omand: teoreetiline paradoks

Digitaalselt on kogu loodu (muusika, filmid, raamatud, tarkvara) ühtedest ja nullidest koosnevad jadad. Autorile ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et me kaitseme autoriõigustega ja patentidega numbritest koosnevaid jadasid. Ta arvab, et selline süsteem ei ole jätkusuutlik ja kukub varem või hiljem kokku.

2. Tarkvara kui omand: praktiline probleem

Moglen väidab, et tarkvara peab olema vaba kõigile, muidu selle kvaliteet kannatab. Programmeerija ei kirjuta koodi ainult arvuti jaoks, vaid ka teistele programmeerijatele, et nad saaksid seda parandada ja täiendada. Ükski ettevõte ei ole nii suur ja võimas, et suudab testida oma tarkvara kõikides maailma arvutites. Seega ei suuda ta leida kõiki potensiaalseid vigu, mida ühiskondlikult võiks suuta. Autori arvates peaks tarkvaral laskma areneda nagu vabal loodusel, kus kõik saaksid panustada, vastasel juhul tekib võlts kindlustunne turvalisest ja vigadeta programmist.

3. Anarhism kui tootmisviis

Mogleni arvates pole tarkvara tootmiseks vaja mingit suurt käsku ülevamalt poolt. Vabatahtlikult koos töötavad inimesed loovad tihti paremat tarkvara kui sunnitud palgatöölised, sest nad teevad seda kirega ja üksteise vigadest õppides.

4. Isandad surevad pimeduses

Artikli autor väidab, et suured meedia- ja tarkvarahiiud kaotavad oma võimu, sest nad ei suuda mingi hetk kontrollida info liikumist. Moglani arvates viib internet ise inimesed kokku ja seetõttu pole vaja enam vahedajat (ettevõtet), et jagada head ideed või koodi. Ta usub, et intellektuaalomandi süsteem kukub kokku, sest see on digitaalmaailmas lihtsalt takistuseks ja sellest õpitakse mööda hiilima. 

Eben Moglen kirjutab oma artiklis, et info tahab olla vaba, sest see on digitaalses maailmas kõige loomulikum kulgemise viis. Kõik katsed seda piirata on pikas perspektiivis määratud läbikukkumisele.

Noh, peab tõdema, et päris nii pole asjad siiski kulgenud. Inimesed on siiski kogu aeg vajanud piire. Sajandeid tagasi leiutati selleks usundid, et kaaslasi ja kogukondi ohjes hoida. Tänapäeval on selleks just need samad seadused, patendid, autoriõigused ja muud piirangud. Me vajame piire, et end kaitsta.

Teisalt võib väita, et suletud koodiga tarkvara on ses suhtes tõesti ebakindel, et ei suuda vältida kõikide kasutajate potensiaalseid vigu. Avatud koodiga tarkvarad on osutunud tehniliselt kvaliteetsemaks.

Viide

• https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684/594

Nädal 9. IT-juhtide võrdlus

Selle nädala teema jaoks - peab võrdlema kahte tuntud IT-juhti - pidin ohtralt guugeldama. Esiteks oli vaja aru saada, kes on tuntud IT-juhid. Kindlasti on palju tuntud IT-ettevõtete juhte, kes pigem on ettevõtjad või äriühingu juhid, mitte konkreetselt ettevõttes IT poole eest vastutavad juhid. Ja teisalt - isegi kui IT-juht on tuntud, kas ma oskan kaugeltvaatajana hinnata, kuidas ta saab hakkama juhtimise, suhtlemise ja treener olemisega oma hallatavas ettevõttes või asutuses? Aga teen proovi nende avalike artiklite põhjal, mis ma leidsin.

Otsustasin nende endi väljaütlemiste põhjal võrrelda 2024. aastal aasta IT-juhiks valitud Häirekeskuse IT-valdkonna juhti Liisa Soosalu ja 2025. aasta augustis tööd alustanud justiits- ja digiministeeriumi digiriigi asekantsler Lauri Luhti.

Juht (leader)

Liisa Soosalu paistab silma väga selge eesmärgipõhise juhtimisega. Ta rõhutab artiklites, et Häirekeskuse töö mõjutab otseselt inimeste elu ja turvatunnet, mistõttu peavad süsteemid olema töökindlad ja kiired. Lisaks on ta toonud välja eesmärgi muuta abi kättesaadavaks kõigile – näiteks videokõnede ja reaalajas tekstilahenduste kaudu. See näitab, et tema juhtimine ei ole ainult tehniline, vaid selgelt kasutajakeskne ja missioonipõhine.

Lauri Luht on oma intervjuudes rõhutanud kindlat suunda: digiriigi tsentraalsem juhtimine, teenuste töökindlus ning tehisaru laialdasem kasutuselevõtt. See viitab üsna tugevale visioonipõhisele juhtimisele. Lisaks olemasoleva hoidmisele peab ta vajalikuks ka süsteemi ümberkujundamist. Selline lähenemine eeldab, et juht suudab erinevad osapooled ühise eesmärgi nimel liikuma panna, mis avalikus sektoris ei ole alati lihtne.

Teavitaja / suhtleja

Soosalu rõhutab korduvalt koostöö ja selge kommunikatsiooni olulisust. Tema enda sõnul on edu aluseks see, kuidas üheskoos tiimina edasi liigutakse ning tähtsad on head suhted ja selgus tööprotsessides. See viitab, et ta ei keskendu ainult tehnilistele lahendustele, vaid peab oluliseks ka info liikumist ja ühist arusaama eesmärkidest.

Kuigi sisemist kommunikatsiooni on raske hinnata, jätab Lauri Luht avalike intervjuude põhjal mulje juhist, kes suudab keerulisi teemasid lihtsalt ja arusaadavalt lahti seletada. Näiteks tehisaru kasutuselevõtu puhul ei räägi ta ainult tehnoloogiast, vaid ka mõtteviisi muutusest ja vajadusest kohandada reegleid. Tal tundub olevat hea oskust tõlgendada tehnilisi arenguid laiemale publikule, nii otsustajatele kui ka tavakasutajatele.

Treener / juhendaja (coach)

Liisa Soosalu toob oma töö kirjeldamisel pidevalt esile meeskonna ja partnerid, mitte ainult enda rolli. See viitab, et ta ei otsusta ega tegutse üksi, vaid loob tingimused, kus teised saavad hästi töötada. Samuti eeldab Häirekeskuse IT-arendus pidevat koostööd erinevate osapoolte vahel, mis tähendab, et ta peab aktiivselt toetama meeskonnatööd ja inimeste arengut.

Lauri Luht on öelnud, et tema ülesanne on riigi terviklikku digisüsteemi heas töös hoidmine ning edasi viimine. Ta peab oluliseks hellitavalt "meie häid kolleege" erinevatest asutustest nende võimaluste leidmiseks kokku tuua, et toetada ka neid nende arenduste edasiviimisel ja loomisel.

Mentor / õpetaja 

Soosalu puhul tuleb mentori roll esile pigem kaudselt, läbi tema rõhuasetuse süsteemsusele ja läbimõeldud protsessidele. Teda on kirjeldatud juhina, kes on loonud süsteemsust ja kujundanud töö efektiivselt ümber. See tähendab, et ta mitte ainult ei juhi, vaid kujundab ka seda, kuidas teised organisatsioonis töötavad ja mõtlevad.

Mentori rolli puhul paistab Lauri Luht silma just oma mõtteviisi jagamisega. Ta ei piirdu ainult konkreetsete projektidega, vaid räägib laiemalt sellest, kuidas digiriik peaks arenema ja milliseid muutusi see nõuab nii inimestelt kui ka organisatsioonidelt. Selline “suure pildi” selgitamine aitab teistel paremini mõista, miks muutused vajalikud on ja toetab head koostööd.

Arengumootor (change agent)

See roll on Soosalu puhul väga tugev. Ta on lühikese ajaga viinud läbi olulisi muudatusi, arendanud infosüsteeme ja toonud sisse innovaatilisi lahendusi. Lisaks on tema juhtimisel tehtud teenused kättesaadavamaks ja tehnoloogiliselt mitmekesisemaks. See viitab juhile, kes ei hoia olemasolevat süsteemi lihtsalt töös, vaid arendab seda aktiivselt edasi.

Ka Lauri Luht on väga tugev arengumootor. Ta räägib otseselt vajadusest muuta senist lähenemist, nii tehisaru kasutuselevõtu, teenuste arendamise kui ka riigi ja erasektori koostöö osas. Ta ei keskendu ainult olemasoleva süsteemi parandamisele, vaid pigem selle ümbermõtestamisele. Tal on valmisolek algatada muutusi, mitte ainult neid ellu viia.

Ülemus (power broker)

Kuigi avalikest allikatest ei paista otseselt “jõuline võimu kasutamine”, viitab Liisa Soosalu roll Häirekeskuses sellele, et ta peab tegema otsuseid, millel on otsene mõju kriitilistele teenustele. Sellises keskkonnas ei saa juht olla ainult konsensuse otsija, ta peab vajadusel ka kiiresti otsustama ja vastutuse võtma. Tema saavutused süsteemide ümberkujundamisel viitavad sellele, et temas on ülemust küll, kui vaja on.

Lauri Luht töötab valdkondades, kus otsused ei ole ainult tehnilised, vaid ka poliitilised ja organisatsioonilised. Näiteks erasektori suurem kaasamine või digiriigi juhtimise tsentraliseerimine eeldavad paratamatult ka võimu kasutamist ja otsuste läbisurumist. Tema amet eeldab ka vajadusel jõuliste otsuste vastuvõtmist, kus konkreetsus on vältimatu.

Kokkuvõttes

Kui Liisa Soosalu tundub artiklite ja iseloomustuste põhjal missioonipõhine, samas praktiline juht kriitilises avalikus teenuses, siis Lauri Luht pigem süsteemiülene strateeg ja muutuste algataja riigi tasandil. Mõlemad uuritud IT-juhid on tugevad arengumootorid, ehk nad on suutnud oma uusi innovaatilisi ideid kolleegidele ja partneritele selgeks kommunikeerida ning tunduvad loetu põhjal toetavad sihikindlad kaasteelised.

Viited

1. https://itl.ee/uudised/eesti-parim-it-juht-on-liisa-soosuu-hairekeskusest/
2. https://geeniusdigipro.delfi.ee/artikkel/120471994/aasta-it-juht-liisa-soosuu-muudatuste-tegemisel-tuleb-kusida-ka-ebamugavaid-kusimusi
3. https://forte.delfi.ee/artikkel/120337345/kuula-olukorrast-digiriigis-hadaabikone-on-muutumas-hadaabisuhtluseks?fbclid=IwY2xjawRByKpleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFqQ3p0blRJWUtPbzVDc0Nzc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHsFU1izJ916y9loAJdCYlIcTIX9MWBd3roEZvrGgbiI6iqUhj0j4t6kUhtnV_aem_I0o4wiAciOiOo3xM-vKNKw
4. https://geeniusdigipro.delfi.ee/artikkel/120453559/eesti-uus-it-juht-lauri-luht-seab-kolm-sihti-tsentraalsem-juhtimine-hukukindlus-ja-tehisaru
5. https://www.aripaev.ee/raadio/episood/riigi-it-juht-peame-hakkama-oluliselt-rohkem-erasektorilt-it-arendust-tellima
6. https://www.err.ee/1609774149/digiriigi-asekantsler-tehisaru-tulek-voib-nouda-teistmoodi-motlemist-ja-uusi-reegleid
7. https://forte.delfi.ee/artikkel/120434947/asekantsler-lauri-luht-eesti-digiriik-vajab-jargmist-hupet-mitte-tiigrimuuti

Nädal 8. Kõrgkooli diplom vs erialane kutsetunnistus.

Kirjutan kohe alguses disclaimeri, et ma olen it-maailmas uus ja isiklikul baasil vastavad kogemused diplomi ja tunnistuste võrdlemisel puuduvad. Seetõttu vaatan, mida teised on sel teemal arvanud ja loon selle põhjal oma arvamuse.

Kõrgkoolikraad annab enamat kui lihtsalt kutseoskuse. Diplom ei õpeta ainult koodi kirjutama, vaid aitab laiemalt mõelda, süsteeme näha ja sotsiaalselt paremini toime tulla. Ülikooli läbimine nõuab distsipliini, järjepidevust ja pingutust. Samas ei ole iga inimese loomuses end pidevalt ületada ja mugavustsoonist väljuda. Seetõttu ei ole realistlik oodata, et kõigil oleks kõrgharidus (kuigi see oleks tore, sest looks harituma ja üksteist rohkem mõistvama ühiskonna). Reaalsuses on vaja erinevaid rolle – nii neid, kes loovad ja kavandavad süsteeme, kui ka neid, kes tegelevad nende praktilise elluviimisega.

Tööle kandideerimisel võib diplom aidata järgmisesse vooru pääseda. Kui CV-sid sorteeritakse ATS-süsteemide abil, ei pruugita ilma kõrghariduseta kandidaadi tugevusi märgata ning ta võidakse juba varases etapis kõrvale jätta. 

Akadeemiline ülikooliharidus annab pigem tugevama teoreetilise põhja, samas kui rakenduslik õpe valmistab otsesemalt ette tööülesanneteks. Kutsekoolist saadav haridus keskendub peamiselt praktilistele oskustele ja tööks vajalikele teadmistele. Paraku võib üldine akadeemiline vaade jääda võrreldes kõrgkooli diplomi omandamisega kitsamaks ja olla takistuseks tulevaseks võimalikuks ametikõrgenduseks.

Erialased kutsetunnistused lisavad (ükspuha, kas kõrgharidusega või ilma) tõestuse mingi kindla spetsiifilise oskuse kohta. Kui kõrgharidus näitab laiemat haritust ja mõtlemisvõimet, siis sertifikaat tõestab mingi kindla konkreetse oskuse omandamist.

Kui inimese huvi on sügavam spetsialiseerumine praktilistes oskustes, võib kutse- või rakenduslik haridus olla sobivam. Juhtimisrollide poole liikudes võib aga laiem akadeemiline taust anda eelise. Sertifikaadid lisavad väärtust juurde mõlemal juhul. Juhtivtöötaja ei pea teadma spetsialisti töö spetsiifikat, aga see teadmine tuleb talle kindlasti kasuks.

Viited

1. http://itspea2026k.593.s1.nabble.com/Aruteluteemad-f4.html
2. https://www.reddit.com/search/?q=it+degree+vs+certificate&cId=fb11e411-07f2-4f26-9cf0-e462a9953f1c&iId=83533296-7a8c-4f79-b97e-269d8cd82519

Nädal 7. Naatan Nohik valib litsentsi

Püüan aidata oma tarkvaraprojekti loonud Naatan Nohikul valida sobivat litsentsi. Kuigi ma tema projekti detaile ja eesmärki ei tea, vaatame ja kaalume natuke erinevaid võimalusi.

Ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood)

Äritarkvaraline litsents annab Naatanile nendest valikutest kõige rohkem kontrolli - ta teab täpselt, kes ja kuidas tema tarkvara kasutab. Lähtekood on suletud, ei konkurendid ega sõbrad saa seda ühelt poolt kopeerida ega muuta, teisalt aidata arendada ega vigu parandada. Positiivse poole pealt oleks Naatanil hea võimalus teenida endale projekti müügist lisaraha. Kuna sellist tarkvara pakutakse sageli tasulisena, ei pruugi see aga liiga paljudeni jõuda. Ärivaraline litsents sobib, kui Naatanil on lisaks arendaja-oskustele ka ärisoont ja turundus-oskusi. 

GNU GPL (tugev copyleft)

GNU GPL võiks Naatan valida, kui ta soovib, et tema tarkvaraprojekt jõuaks võimalikult paljude teiste arendajateni. Koos on võimalus tuunida kood kindlamaks ning leida ja parandada võimalikke vigu. Lisaks, kui keegi võtab Naatani koodi ja seda täiendab, peab ta ka oma uue koodi avalikustama sama GPL litsentsi all. Ehk et selle litsentsiga saab koos kogukonnaga luua parema ja tugevama toote, võib saada ka kolm korda kuulsamaks, kuid raha peab Naatan teenima muudmoodi, kui toote otsese müügiga.

BSD litsents (ilma copyleftita)

BSD litsents on nendest kolmest kõige vabam valik. See lubab Naatani tarkvara teistel nii kasutada, muuta kui ka levitada peaaegu piiranguteta. Lisaks võib juhtuda, et Naatani kood sobib hästi mõnele suurele ettevõttele ja Naatani kood põimitakse nende tootesse. Negatiivse poole pealt võib keegi kasutada Naatani tasuta tehtud tööd, seda veidi täiendada ja müüa siis edasi juba suletud ärivarana, ilma et Naatan sellest sentigi saaks või uusi koodiparandusi näeks. Kuigi selle litsentsiga ei saa toodet müües rikkaks ja ka kuulsuse võib keegi teine omale peale pisikesi täiendusi kaaperdada, võib kood koostöös teiste arendajatega ju väga hea välja kukkuda. Lisaks võib juhtuda, et Naantani nimi on hästi ära peidetud mõne eriti tähtsa toote sisse koos tema loodud koodijupiga. See viimane fakt võib päris hea ööune anda.

Viited

1. https://www.techtarget.com/searchapparchitecture/definition/software
2. https://www.gnu.org/licenses/gpl-faq.html
3. https://choosealicense.com/licenses/gpl-3.0/
4. https://opensource.org/license/bsd-3-clause
5. https://docs-archive.freebsd.org/doc/13.0-RELEASE/usr/local/share/doc/freebsd/en_US.ISO8859-1/articles/bsdl-gpl/article.html
6. Kaido Kikkas, Levinumate tarkvaralitsentside võrdlustabel 2023 https://wiki.itcollege.ee/index.php/E-ITSPEA_7:_Arvutid_ja_paragrahvid_II%CB%90_litsentsid_ja_autori%C3%B5igus

Nädal 6. Intellektuaalomandi õigused ja kaitse.

Millist WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tuleks muuta?

Selle nädala teemaga on mul isiklikult varem null kokkupuudet, seetõttu saan kirjuatada vaid sellest, mida teised on jaganud.

Viimastel kuudel on päris mitu korda käinud ajakirjandusest läbi Eestis plaanitav autoriõiguse seaduse muutmine. Seadus on esimest korda vastu võetud aastal 1992 ja seda on väga palju kordi hiljem täiendatud ning parandatud. Digitaalne keskkond ja tehisintellekti pealetulek esitavad seadustele väljakutseid, mida tollal oli raske ette näha. Kõige teravamate vaidlustega on ajakirjandusse jõudnud autori isiklike õiguste teemad, ehk siis õigus teose puutumatusele ja autori au kaitsele. Iseenesest on ju tervitatav, kui läbivaidlemist vajav teema satub avalikkuse tähelepanu alla ja kõik osapooled saavad oma arvamusi avaldada. Erinevaid osapooli, keda eespool mainitud valdkond puudutab, on tõesti seinast-seina: muusikast arhitektuurini. Seega on ka palju erinevaid nurki, mida siledaks vaja lihvida. Kas siin päris kõigile sobivat lahendust leidub, see tundub hetkel teemat jälgides kahtlane. 

Milline WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tundub töötavat?

Kaubamärgid tunduvad ju küll töötavat. Olid ajad, kus turgudel ja "leti all" levisid Adibas ja Nice tossud, aga viimastel aastatel ei ole selliseid juhtumeid näinud. Kaubamärgiseadus annab ettevõtetele selge õiguse oma nime ja visuaalse identiteedi kaitseks ning võimaldab rikkumiste korral ka reaalselt sekkuda. Ma ei loo illusioone, et kui mina neid juhtumeid näinud ei ole, siis neid ei olegi. Ilmselt on kaubamärgid ja neid kaitsev seadus piisavalt selgelt defineeritud ning tänu sellele võltskaupade nähtav müük vähenenud ja rohkem varju kolinud.

Viited

1. https://kultuur.err.ee/1609937486/loomeliidud-autorioiguse-seaduse-muutmine-vajab-laiapohjalist-kokkulepet
2. https://kultuur.err.ee/1609916228/loomeliitude-sonul-ei-kaitse-plaanitav-autorioiguse-seaduse-muudatus-autoreid
3. https://www.riigiteataja.ee/akt/112072025009
4. https://www.riigiteataja.ee/akt/13122230