Nädal 4. Jälgimiskapitalismist ja digiaedikust Eestis

Tänapäev

Kui teenus on tasuta, siis sina ise oledki kaup - see mõte tuletab aeg-ajalt erinevates sõnastustes meelde (isiku)andmete tähtsust tänapäevases ühiskonnas. Kasutaja ei ole enam ainult teenuse tarbija, vaid ka väärtuslik andmeallikas, mille abil teenitakse majanduslikku kasu. 

Shoshana Zuboff nimetab seda tegevust jälgimiskapitalismiks ehk inimkäitumise muutumist tooraineks, mida saab koguda, analüüsida ja edasi müüa prognoositava käitumise ärilistel eesmärkidel. Mark Andrejevic kirjutab „digiaedikust“ – olukorrast, kus iga digitaalne tegevus jätab maha jälje. Isegi viimasele mainitud artiklile ligipääsuks pidin haldajale oma andmeid Google konto näol jagama ning aktsepteerima nende "küpsised".

Ega ma tegelikult ei adu küll, kui sügav see probleem on. Ühelt poolt on isegi mugav, et sotsiaalmeedia söödab mulle ette reklaame toodetest, mida olen veebist otsinud, et neid soetada. Sel juhul pean vähem vaeva nägema otsimiseks. Nii kaua, kui minu terviseandmeid ebaseaduslikuks elundikaubanduseks pole kasutatud, ei oska ju midagi suurt karta. Aga äkki peaks? 

Võib ju arvata, et Eestis ei ole probleem nii sügav, sest oleme piisavalt väike tarbijaskond. Nii võis arvata ka esimeste "petukõnede" saabudes (mis olid venekeelsed), et petturid ei näe põhjust liiga pisikese rahva petmiseks liialt palju pingutada ja eestikeelseid kõnesid tegema hakata. See, mis juhtus, kinnitab aga vastupidist - pettused muutusid eestikeelseteks ja tõid kaasa palju vargusi. Nähtavasti saavad ka viimasel ajal laialdaselt levinud petukõnede korraldajad oma ohvrite andmed andmebaasidest ja digitaalsetest jälgedest, kus need andmed on varasemalt talletatud või lekkinud.

Ja siis veel meie ülimugav e-riigi keskkond, kus meie andmed on koos ühes kompaktses kohas, mis võimaldab meile hea digitaalse ülevaate. Teiselt poolt nõuab see väga turvalist ning head õiguslikku süsteemi haldamiseks. Üks vääratus ja need andmed võivad muuta meie turvatunde väga hapraks.

Kuidas edasi?

Positiivses vaates võiks loomulikult eestlaste digitaalne kirjaoskus ajaga järjest paremaks muutuda ja kasvaks oskus küsida, anda ning talletada vaid neid andmeid, mida ka tegelikult vaja on, mitte rohkem. Lisaks tehnoloogia arengule on vaja, et ka inimene sellega koos areneks ja õpiks seda tundma. Samamoodi, nagu me peseme käsi, et hoiduda viiruste eest, peab õppima ka "pesema" oma digitaalseid jälgi.

Ühes tuleviku stsenaariumis võime muutuda äärmusliku mugavuse nimel läbipaistvate andmetega kaubaks. Teises õpime algoritme teadlikult kasutama, luues õiglased piirid ja reeglid nii riigile kui platvormidele ning nõudes ja luues selgust, vastutust ja turvalisust. Algoritmid tulid, et jääda, tuleb ostata neist parim võtta ja õppida nendega elama.

Viited

1. https://we.riseup.net/assets/533560/Zuboff%2C%2BShoshana.The%2BAge%2Bof%2BSurveillance%2BCapitalism.2019.pdf
2. https://www.academia.edu/39765827/Surveillance_in_the_Digital_Enclosure