Olen oma eelmise elukutse tõttu olnud Adobe toodete kasutaja üle 20 aasta. Mäletan veel aega, mil tarkvara oli füüsiline "karbitoode" – programmi omamiseks tuli teha ühekordne suur väljaminek, mis andis samas kindlustunde, et programm on füüsiliselt minu arvutis olemas. Hiljuti oli mu arvutis alles üle kümne aasta tagune Illustratori versioon. See oli justkui digitaalne tagavara juhuks, kui pilveteenuse osutamine peaks mingil põhjusel lõppema. Kui lõpetasin disaineri palgatöö, kadusid mu arvutist hetkega ka tööandja soetatud pilveteenuse programmid, seega läks tööväliste projektide lõpetamiseks seda vana versiooni vaja.
Ärimudel: omandvarast teenuspõhise rentimiseni
Adobe on klassikaline näide üleminekust traditsiooniliselt omandvaralt tarkvara kui teenus mudelile. Vanasti sai osta litsentsi ja sellega kaasnes ostetud tarkvaraversiooni nö igavesti omamine, või vähemalt nii kaua, kuni arvuti kestis. See oli ärile kasulik ühekordse suure tuluna, kuid tekitas sama programmi erinevate versioonide ülekülluse, kus kasutajatel olid erineva võimekusega versioonid samast programmist. Pealegi mõnda tööülesannet tegi mõni vanem versioon uuest paremini.
Tänapäeval on Adobel Creative Cloud, kus kasutaja ei oma enam tarkvara, vaid rendib seda. Ühe ostuga saab Adobe programme kasutada korraga kahes erinevas arvutis. Neid kahte füüsilist arvutit saab ka igal ajal muuta. Lisaks on võimalikud erinevad rentimise versioonid – ainult ühe programmi jaoks kuni kõikide Adobe programmide jaoks korraga. Pilve kolimine tõi kasutajale mugavuse ja enam ei pea muretsema uute versioonide ostmise pärast, piisab vaid uuenduse installimisest. Ma arvan, et äriliselt on see hea idee – nad vahetasid ebaregulaarsed müügitsüklid stabiilse ja igavese kuutasu vastu. Toode on nüüd kasutajale odavam, sest seda saab rentida ka lühiajaliselt ja ainult nii kauaks, kui seda vaja on. See annab võimaluse rohkematele kasutajatele. Teisalt kadus ära kindlus, et toode on nö igavene ja lõppeb alles koos arvutiga. Kui tellimus lõppeb, kaotab kasutaja ligipääsu programmidele.
Arendusmudel: kosest kiirete iteratsioonideni
Ärimudeli muutus sundis Adobet muutma ka oma tehnilist arendusprotsessi. Karbitarkvara ajastul oli Adobe arendusprotsess tõenäoliselt lähedane kosemudelile. Uut versiooni valmistati ette aastaid, see läbis pika analüüsi, disaini ja arenduse faasi ning väljastati alles siis, kui kõik oli valmis. Kui arenduse ajal tekkis uusi vigu, siis need ja ka uued vead parandati alles järgmise väljalaskega.
Tänane pilvepõhine süsteem võimaldab kasutada iteratiivset mudelit. Uuendused jõuavad kasutajateni järk-järgult. Arendusmeeskond saab koodi pidevalt täiendada ja vigu parandada reaalajas, ootamata järgmise versiooni väljatulekut. See kiirendab innovatsiooni, kuid muudab tarkvara ka veidi tooremaks, sest kasutajad on justkui pidevad testijad, kus kiirus on olulisem kui kunagine karbitarkvara lõplik viimistlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar