Ma ei ole varem kuigi tihti mõelnud sellele, kuidas erinevaid rakendusi või veebilehti kasutavad inimesed, kellel on piiratud nägemine, peenmotoorika või mõni muu erivajadus. Ometi on see tänapäeval kriitilise tähtsusega – kui inimene ei pääse arvutile ligi, on ta sisuliselt (info)ühiskonnast isoleeritud.
Mõeldes end selle valdkonna otsustaja rolli, olen seda meelt, et tugilahendusi ei tohiks käsitleda ainult sotsiaalabina ega ka lihtsalt IT-kuluna. Tegemist on ligipääsetavuse küsimusega, seega puudutab ühiskonda tervikuna. Ideaalis peaksid laiatarbelised lahendused olema juba algusest peale kõigile kasutatavad, nii et eraldi „puuetega inimeste seadmeid” oleks vaja võimalikult vähe. Hetkel paiknevad IT-tugilahendused pigem sotsiaalvaldkonna all, kuid sisuliselt on tegemist valdkondadeülese teemaga. Loogiline oleks, et selle eest vastutavad ühiselt nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka Sotsiaalministeerium. Kui käsitleme ekraanilugejat või punktkirjamonitori üksnes abivahendina, jääme kinni meditsiinilisse vaatesse. Võttes neid aga kui sisend-väljundseadmeid, mis võimaldavad ligipääsu riigi digiteenustele, muutuvad need osaks riiklikust IT-strateegiast. See tähendab, et ligipääsetavus peab olema sisse ehitatud juba arendusprotsessi alguses, mitte lisatud hiljem erilahendusena. Tuleb vältida olukorda, kus iga uus süsteem ehitatakse nullist, arvestamata varasemaid lahendusi. Ühtsed standardid (näiteks WCAG) peaksid olema loomulik osa igast arendusest, mitte eraldi nõue, mida „linnukese pärast” täidetakse.
Teine oluline teema on hind. Tugitehnoloogia on kallis. Punktkirjamonitorid või tarkvara nagu JAWS võivad maksta tuhandeid eurosid. Seetõttu ei tohiks riiklik rahastus olla vaid sotsiaalabi, vaid seda tuleks käsitleda investeeringuna tööhõivesse ja inimeste iseseisvasse toimetulekusse. Mida rohkem inimesi saab digiteenuseid kasutada, seda suurem on ka nende panus ühiskonda. Lisaks peab riik rohkem toetada eestikeelse vaba tarkvara arendust. See aitab vähendada sõltuvust kallistest välismaistest lahendustest ning parandaks samal ajal kohalike kasutajate kogemust.
Kuigi meil on olemas nii seaduslik raamistik kui ka tehnilised standardid, näitavad kasutajate kogemused, et riigi digiteenused ei ole endiselt kõigile võrdselt kättesaadavad. Seetõttu on vaja rohkem teadlikkust, koostööd ja arutelu. Mida rohkem neist probleemidest räägime, seda kiiremini liigume sinna suunda, kus digitaalne ligipääs on iseenesestmõistetav, mitte erand.
Viited