Nädal 6. Intellektuaalomandi õigused ja kaitse.

Millist WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tuleks muuta?

Selle nädala teemaga on mul isiklikult varem null kokkupuudet, seetõttu saan kirjuatada vaid sellest, mida teised on jaganud.

Viimastel kuudel on päris mitu korda käinud ajakirjandusest läbi Eestis plaanitav autoriõiguse seaduse muutmine. Seadus on esimest korda vastu võetud aastal 1992 ja seda on väga palju kordi hiljem täiendatud ning parandatud. Digitaalne keskkond ja tehisintellekti pealetulek esitavad seadustele väljakutseid, mida tollal oli raske ette näha. Kõige teravamate vaidlustega on ajakirjandusse jõudnud autori isiklike õiguste teemad, ehk siis õigus teose puutumatusele ja autori au kaitsele. Iseenesest on ju tervitatav, kui läbivaidlemist vajav teema satub avalikkuse tähelepanu alla ja kõik osapooled saavad oma arvamusi avaldada. Erinevaid osapooli, keda eespool mainitud valdkond puudutab, on tõesti seinast-seina: muusikast arhitektuurini. Seega on ka palju erinevaid nurki, mida siledaks vaja lihvida. Kas siin päris kõigile sobivat lahendust leidub, see tundub hetkel teemat jälgides kahtlane. 

Milline WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tundub töötavat?

Kaubamärgid tunduvad ju küll töötavat. Olid ajad, kus turgudel ja "leti all" levisid Adibas ja Nice tossud, aga viimastel aastatel ei ole selliseid juhtumeid näinud. Kaubamärgiseadus annab ettevõtetele selge õiguse oma nime ja visuaalse identiteedi kaitseks ning võimaldab rikkumiste korral ka reaalselt sekkuda. Ma ei loo illusioone, et kui mina neid juhtumeid näinud ei ole, siis neid ei olegi. Ilmselt on kaubamärgid ja neid kaitsev seadus piisavalt selgelt defineeritud ning tänu sellele võltskaupade nähtav müük vähenenud ja rohkem varju kolinud.

Viited

1. https://kultuur.err.ee/1609937486/loomeliidud-autorioiguse-seaduse-muutmine-vajab-laiapohjalist-kokkulepet
2. https://kultuur.err.ee/1609916228/loomeliitude-sonul-ei-kaitse-plaanitav-autorioiguse-seaduse-muudatus-autoreid
3. https://www.riigiteataja.ee/akt/112072025009
4. https://www.riigiteataja.ee/akt/13122230

Nädal 5. Käitumisreeglid

Iga inimene võib olla natuke isekas, natuke mugav ja natuke kriitiline. Et need omadused ei kipuks võimust võtma, on ülejäänud ühiskond reeglid kehtestanud. Kui internet, ajakirjandus ega mingi muu globaalne infoedastus veel ei olnud isegi inimeste unenägudes, määrati reegleid uskumuste ja hirmutamiste baasil. Näiteks kui peaksid halvasti või ühiskonna meelest valesti käituma, siis kõigevägevam näeb ja karistab. Karistuseks võis olla ka midagi täiesti ebarealistlikku, näiteks põrgus põlemine peale surma. Siiski suudeti nende reeglitega kuigivõrd ühiskonda ohjes hoida, et kõik mahuksid kuidagimoodi ära teistele ülearu liiga tegemata.

Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" toonud välja reeglid, kuidas oleks sobilik käituda interneti avarustes. Eks me vajame vahel siiani meeldetuletusi, et mitte liiga isekaks, mugavaks või kriitiliseks minna. 

Päevakohane ja aegunud reegel

Mulle on väga südamelähedane reegel "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust". Selle sisu on tänaseks natuke muutunud, kui oli algne mõte.

Internet kubiseb infost - seda tuleb nii sotsiaalmeediast, uudiste platvormidelt kui muudest allikatest. Väga raske on seda kõike hoomata. Seega reegli esimene pool: austa teiste inimeste aega - on ikka kuldaväärt nõuanne. Kui tahan korra sotsiaalmeediat skrollida või uudiseid lugeda, siis tõesti võiks info olla selge ja võimalikult lühike. Ajal on väga suur väärtus ja ei soovi sõnumi või uudise tähtsamat mõtet kuskilt segapurdu või liiga pika teksti seest otsida. Mulle tundub, et see reegel on tänu kroonilisele ajapuudusele ajas edasi liikudes isegi rohkem tähtsust omama hakanud. 

Reegli teine pool – austa teiste inimeste võrguühendust – ei ole tänapäeval enam sama tähtsusega, kui varem, sest kiire internet levib päris paljudes kohtades. Kus on internet, seal on ta enamasti ka piisava kiirusega keskmise info jagamiseks. 1990ndatel olid ühendused palju aeglasemad (ja kallimad) ning suured failid ja pildid (videotest rääkimata) võisid teise inimese ühenduse väga aeglaseks muuta või hoopis arvuti kokku jooksutada.

Seega teeks selle reegli lihtsalt teise osa võrra lühemaks ja hoiaks teiste aega kokku!

Viide

http://www.albion.com/netiquette/corerules.html

Nädal 4. Jälgimiskapitalismist ja digiaedikust Eestis

Tänapäev

Kui teenus on tasuta, siis sina ise oledki kaup - see mõte tuletab aeg-ajalt erinevates sõnastustes meelde (isiku)andmete tähtsust tänapäevases ühiskonnas. Kasutaja ei ole enam ainult teenuse tarbija, vaid ka väärtuslik andmeallikas, mille abil teenitakse majanduslikku kasu. 

Shoshana Zuboff nimetab seda tegevust jälgimiskapitalismiks ehk inimkäitumise muutumist tooraineks, mida saab koguda, analüüsida ja edasi müüa prognoositava käitumise ärilistel eesmärkidel. Mark Andrejevic kirjutab „digiaedikust“ – olukorrast, kus iga digitaalne tegevus jätab maha jälje. Isegi viimasele mainitud artiklile ligipääsuks pidin haldajale oma andmeid Google konto näol jagama ning aktsepteerima nende "küpsised".

Ega ma tegelikult ei adu küll, kui sügav see probleem on. Ühelt poolt on isegi mugav, et sotsiaalmeedia söödab mulle ette reklaame toodetest, mida olen veebist otsinud, et neid soetada. Sel juhul pean vähem vaeva nägema otsimiseks. Nii kaua, kui minu terviseandmeid ebaseaduslikuks elundikaubanduseks pole kasutatud, ei oska ju midagi suurt karta. Aga äkki peaks? 

Võib ju arvata, et Eestis ei ole probleem nii sügav, sest oleme piisavalt väike tarbijaskond. Nii võis arvata ka esimeste "petukõnede" saabudes (mis olid venekeelsed), et petturid ei näe põhjust liiga pisikese rahva petmiseks liialt palju pingutada ja eestikeelseid kõnesid tegema hakata. See, mis juhtus, kinnitab aga vastupidist - pettused muutusid eestikeelseteks ja tõid kaasa palju vargusi. Nähtavasti saavad ka viimasel ajal laialdaselt levinud petukõnede korraldajad oma ohvrite andmed andmebaasidest ja digitaalsetest jälgedest, kus need andmed on varasemalt talletatud või lekkinud.

Ja siis veel meie ülimugav e-riigi keskkond, kus meie andmed on koos ühes kompaktses kohas, mis võimaldab meile hea digitaalse ülevaate. Teiselt poolt nõuab see väga turvalist ning head õiguslikku süsteemi haldamiseks. Üks vääratus ja need andmed võivad muuta meie turvatunde väga hapraks.

Kuidas edasi?

Positiivses vaates võiks loomulikult eestlaste digitaalne kirjaoskus ajaga järjest paremaks muutuda ja kasvaks oskus küsida, anda ning talletada vaid neid andmeid, mida ka tegelikult vaja on, mitte rohkem. Lisaks tehnoloogia arengule on vaja, et ka inimene sellega koos areneks ja õpiks seda tundma. Samamoodi, nagu me peseme käsi, et hoiduda viiruste eest, peab õppima ka "pesema" oma digitaalseid jälgi.

Ühes tuleviku stsenaariumis võime muutuda äärmusliku mugavuse nimel läbipaistvate andmetega kaubaks. Teises õpime algoritme teadlikult kasutama, luues õiglased piirid ja reeglid nii riigile kui platvormidele ning nõudes ja luues selgust, vastutust ja turvalisust. Algoritmid tulid, et jääda, tuleb ostata neist parim võtta ja õppida nendega elama.

Viited

1. https://we.riseup.net/assets/533560/Zuboff%2C%2BShoshana.The%2BAge%2Bof%2BSurveillance%2BCapitalism.2019.pdf
2. https://www.academia.edu/39765827/Surveillance_in_the_Digital_Enclosure

Nädal 3. Uus meedia

Oskuslik kasutus

Kuna töö ja pere kõrvalt uuesti ülikooli õppima asudes ei jää enam "oma eluks", veel vähem meedia tarbimiseks aega, siis saan tänulik olla, et Eesti maksumaksja raha on oskuslikult kasutatud ERR'i portaali parendamiseks ja mugavdamiseks. Kiire elutempo kõrvalt on see ka ainus portaal, mida hetkel natuke jälgida jõuan. Minu arust on väga lihtne, selge ja hästi kasutatav nende keskne ERR.ee veebileht, kust on võimalik ka otsesaateid jälgida vaid interneti ühendust omades ükspuha kus maailma ääres. Väga lahe on ka see, et ERR on läinud innovaatiliste ideedega kaasa ning loonud oma voogedastusplatvormi Jupiter. Kuigi telesaadetel on ka järelvaatamise võimalus, siis neil inimestel, kel aega rohkem, vaatavad kuuldavasti Jupiterist terveid seriaale järjest. Meie oma (ja kõigile tasuta, ehk et maksumaksjatena juba kinni makstud) Netflix! 

Kuigi ERR'il on ka Facebookis konto, kus nad oma saateid ka kommenteerida lasevad ning ERR'i raadiojaama Vikerraadio saatesse "Uudis +" saab lisaks veebilehel olevale küsitluse vastamisel ka telefoni teel otse-eetris oma arvamust avaldada, siis isiklikult minul need lemmik-meedia osad ei ole. Minu arust kogunevad sinna liiga äärmuslikud arvamused. Või tegelikult pigem need, mis ei kattu enamasti minu arvamustega ja ma lihtsalt ei soovi teada, et vastu-mõtlejaid nii palju on. Aga võimalus oma arvamust online avaldada on ERR'is siiski olemas.

ERR ei kasuta uut meediat lihtsalt lisa-kanalina, vaid pakub seda erinevatel tasanditel ja ka mitme-poolseks suhtluseks tarbijatega.

Uue meedia lahjendatud variandid

Raske on Eestis leida näidet, kus uut meediat ei hallata piisavalt, sest minu arust võimaldavad kõik suurimad ja tuntuimad "vana meedia" väljaanded veebilehtedel kommenteerida ning jagavad infot, mis paberile ei mahu (nt fotode galeriid). See on meie väikese rahvaarvuga riigi peegel - kui sa ei ole veebis aktiivne ja ei kaasa oma meediumi tarbijaid, siis sind ei ole olemas. Seega kõik väljaanded, kes on soovinud ja osanud edasi tegutseda, panustavad ka veebi poolele ja tarbijate kaasamisele. Pigem on mõnel portaalil lahjem uue meedia sisuline kvaliteet. 

Võtame kasvõi näiteks ühed Eesti populaarsemad portaalid Postimees ja Delfi. Nende puhul tundub, et uus meedia ei ole niivõrd sisuline laiendus, vaid pigem suunatud tähelepanu ja klikkide püüdmiseks. Kui võrrelda näiteks Postimehe trükiväljaannet ja veebikeskkonda, siis paberlehes tunduvad samad lood sügavamad ja terviklikumad, veebis domineerivad lühemad, kiiremini tarbitavad ja kliki-magnetlike pealkirjadega artiklid. Klikkide nimel võetakse sõnumeid kontekstist välja ning luuakse lugu atraktiivsemaks, kui ta algselt oleks.

Ma ei väida, et see on nende mudelite puhul vale. Ilmselt on see kommertsportaalide puhul natuke paratamatu. Erinevalt ERR'ist ei ole neil maksumaksja vahendeid ning portaali üleval hoidmiseks on vaja reklaamitulu ja tellimusi. Digikanalites konkureeritakse tähelepanu pärast ja nagu näha - nad on siiani elus, seega on seda oskuslikult teinud. Minu jaoks isiklikult on see põhjus, miks ma neid portaale igapäevaselt ei jälgi. Tähelepanu püüdmiseks nihkub fookus sageli pealkirja järgi huvi äratamisele ja mitte nii väga sisu peegeldusele. Lood luuakse kiirtarbimiseks, sisu sügavust ei peeta nii oluliseks.

Viited:

1. https://www.err.ee/
2. https://www.postimees.ee/
3. https://www.delfi.ee/

Tehisaru ja vastutus

Sattusin Vikerraadiost kuulama Jakob Rosina vedamisel Huvitaja saadet tehisaru teemal. Ta tutvustas üht infokildu, kus tehisaru agent OpenClaw, kellel oli antud kasutaja arvutis üsna suur ligipääs ja vabadus, suutis tekitada pahandust. Nimelt soovitas OpenClaw-nimeline kratt GitHubis muudatusi arvutusprogrammile, mille puhul olid keelatud ainult tehisarul põhinevad muudatused. Kui tema ettepanek tagasi lükati, "solvus" kratt, et tema nõu kuulda ei võetud ning kirjutas oma kasutaja blogisse postituse, kus ründas negatiivselt üsna isiklikult projekti juures töötanud vabatahtlikku.

Minu esimene reaktsioon oli, et vaat, kuhu me võime jõuda! Järele mõeldes taipasin, et sellele tehisaru agendile ju tegelikult antud puudulik või ebapiisavalt täpsustatud prompt. Nii võib juhtuda tegelikult ka inimestega - kui tööülesanded pole selgelt paika pandud, võib keegi neist valesti aru saada ja teha midagi, mida juhid eeldavad, et ei tohiks juhtuda. Kui inimene suudab vahel ka ise "kastist välja" mõelda, siis tehisarud (eriti nii suure vabadusega) mitte. Nemad oskavad vaid seda, mis neile on "õpetatud".

Viimasel ajal on meediamaastikul arutletud selle üle, et kas ja miks on Euroopa Liit üle reguleeritud. Sellele on nii poolt- kui vastuargumente. Tegelikult on võtmeks leida reguleerimises tasakaal, õige kesktee, mis laseks ühelt poolt olla loominguline, samas aitaks ennetada olukordi, mida me ei soovi, et juhtuksid. 

Sarnaselt tuleks mõelda tehisaruga promptides. Tuleks osata sõnastada õiged käsud, piirangud ja ootused nii, et ei tekiks võimalust valeks arusaamaks. Need, kes liiga palju tehisaru ei kasuta, kipuvad promptimist alahindama ja arvavad, et AI on rumal. Ma ei väidagi, et ta on tark, aga ta suudab vastata ainult nii hästi, kui oskame temalt küsida, mitte rohkem (pigem vähem). Ta ei ole ei rumal ega tark, vaid tööriist. Kui mõni nurk jääb kirjeldamata või täpsustamata, siis ta laseb "loovusel lennata" ja täidab lüngad ise nende mudelite põhjal, millelt ta on "õppinud". Kuna tegemist ei ole inimesega, puudub tal sisemine hea tava tunnetus (kuigi järjest enam püütakse ka seda talle "õpetada") ja ta võib minna kaugemale, kui keskmine inimene samas olukorras.

Viited:

1. https://vikerraadio.err.ee/1609928038/huvitaja-kuidas-veenduda-tehisaru-info-oigsuses (32:50)

Nädal 2. Nähtused interneti ajaloost - mis on alles ja mis ajale jalgu jäänud

Siiani kasutusel

Üks siiani päris laialdaselt kasutatav tehnoloogia on e-post. Kuigi on tulnud, läinud ja ka jäänud erinevaid sõnumivahetuste rakendusi, siis pole neist siiani miski suutnud e-posti välja suretada. 

1960. aastate alguses oli olemas lahendus, mis suutis sõnumeid saata samas arvutis olevate erinevate kasutajate vahel. Juba 1971. aastal töötas Ray Tomlinson välja ARPANET'i esimese võrgumeili rakenduse, mis võimaldas saata sõnumeid teiste arvutite kasutajatele. Ta valis kasutaja ja arvuti nime eraldamiseks @ märgi, mis on samuti e-posti aadressides kasutusel tänase päevani. USA's saadeti juba aastal 1996 e-posti teel rohkem kirju, kui tavalise postiga. Ei näi, et e-post oleks oma populaarsust vähendanud, pigem näitavad viimased trendid, et välja hakkab surema tavaposti teel kirjade saatmine. Omniva annab teada: paberkirjade saatmine on kümne aastaga vähenenud 78% – statistiliselt saadab Eesti inimene täna alla ühe kirja aastas.
Aga e-posti kasutajad on 16 kuni 74-aastaste eesti inimeste seas Statistikaameti andmetel lausa 867 000.

Ajale jalgu jäänud

Kumbki järgmistest tehnoloogiatest ei ole päriselt kadunud, kuid neid ei kasutata enam massiliselt samadel eesmärkidel. Enne 1991. aastat oli failide liigutamiseks peamiselt kasutusel FTP ja natuke hiljem said populaarseteks torrentid, mille aktiivne kasutaja ma isegi olin. See oli siis, kui videote striimimine polnud veel võimalik. Olid torrenti-keskkonnad, kus sai filme, laule ja videoid tükkide kaupa alla laadida. Kui teisel kasutajal (või ka mitmel) oli oma arvuti jagatud kaustas sinu soovitud fail, siis said selle sealt enda arvutisse tõmmata. Kusjuures jagajal ei pidanud olema isegi tervet faili, tema näiteks laadis parasjagu kelleltki teiselt sama faili ja sina said selle tüki, mis tal oli juba olemas, tõmmata temalt enda arvutisse. 

Mina olin sel ajal suur seriaali "Lost" fänn. Nii kui uus osa USA's välja tuli, panin oma arvuti torrenteid tõmbama. Kuna enamus kasutajaid olid teistest ajavööndist, pidin arvuti jätma ööseks tööle torrenteid tõmbama. Siis ei olnud mureks kõrge elektrihind ja sai seda lubada, et oma meelelahutuslikke isusid täita. Tänapäeval tundub kordades lihtsam maksta Netflixile või Teliale kuutasu, et omale meeldivat meelelahutust nautida, enam ei viitsiks küll õigeid tükikesi otsida ja arvutit ööseks neid tõmbama jätta. Lisaks võis mõnigi kord hommikul avastada, et kasutaja, kellelt öösel tähtsat failijuppi tõmbasin, oli võrgust välja läinud ning allalaadimine oli pooleli jäänud. Kui ohtlik see tegevus minu koduarvutile oli, seda ma ei osanud aimatagi. 

Viited

1. https://lemelson.mit.edu/resources/ray-tomlinson
2. https://www.omniva.ee/uudised/omniva-plaanib-2026-aastal-viia-eesti-postivorgu-vastavusse-tegeliku-tarbimisega
3. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__infotehnoloogia__infotehnoloogia-leibkonnas/IT38/table/tableViewLayout2

Inimesed ideede taga

Lugedes linnulennult arvutite ning programmeerimise ajalugu ja interneti kujunemist ning põimumist meie igapäevaellu võib esmapilgul tunduda, et see kõik oli üks sirgjooneline etteplaaneeritud kava, mis tuli lihtsalt samm-sammult ära täita. Minnes iga avastuse, arenduse või leiutise detailidesse, selgub enamasti siiski, et tegelikult on see kõik kasvanud välja teatud inimeste lennukatest ideedest, nende loovusest, vajadustest, ebamugavustest ja soovidest. 

Arvutamisvajadus tekkis juba üsna kaugel ajaloos. Esialgu saadi hakkama näppude, puupulkade jm lihtsate käepäraste vahenditega. Majanduse arenedes tekkisid nõudlikumad vajadused. Näiteks kuidas saada kiirelt õiged vastused suuremate numbrite kokku löömisel? Või siis, kuidas arvutamiseks vajalikke puupulgakesi või kive kaasa tassida? Ilmselt kuidagi selliseid uusi probleeme lahendades kujunesid välja esimesed arvelaudade eellased. Aga nad ju ei ilmunud ise, keegi teistmoodi mõtlev inimene pidi olema loov, et leida paremini ja lihtsamini töötav lahendus. Mingil hetkel tekkisid arvutustahvlitele loenduskivid või -nupud, mille asukoht näitas arve, järgmisel ajahetkel loodi arvelauale ehk abakusele sooned, mis hõlbustas loendajate liigutamist ja hiljem sätiti loendajad traatidele. Nendeks arendusteks pidi keegi end kokku võtma, maha istuma ja vaatama hetke seisule ning ootustele otsa. Enamus inimesi laseks vanal rasval liugu ja ei viitiks või pigem ei tuleks selle peale, et asi enda kasuks paremini tööle panna.

Mõni aeg hiljem elas Ada Lovelace, keda arvatakse olevat esimene programmeerija. Kas selles võib olla seos, et tema isa, kuulus luuletaja lord Byron, läks Ada juurest ära, kui too oli vaid paarikuune (ja ilmselt nad kunagi enam elus ei kohtunudki) ning tema ema jättis ta pigem vanaema kasvatada, ning tundnud end hüljatuna vanemate poolt, soovis Ada maailmale tõestada, et ta on midagi siiski väärt ning rohkem pingutama. On väidetud, et ka näiteks tipp-sportlaste soov end inimvõimete piiril end tõestada võib tulla nende lapsepõlvest ja vanemate suhtumisest. Aga kindlasti oli suur mõju Ada ema hirm, et tütar võib pärida oma kuulsa isa poeetilise ja emotsionaalse loomuse ning suunas teda üsna kindlalt õpingutega kirjandusest eemale ja matemaatikat ning reaalteadusi süvitsi õppima. Need õpingud ladusid arvatavasti hea baasi edasiseks huviks ning võimeks olla esimene inimene, kes kirjeldas algoritmi arvutusmasinale. 

Ajalooliste puntide taga on tegelikult isiklikud lood. Uued mõtted ja arendused sünnivad eelteadmistest, vajadusest ning ilmselt mõnikord ka natuke heast juhusest, ehk siis kõik head eeldused peavad kokku saama. Lihtsamate ideede puhul võisid parendamised ja arengud toimuda ka samal ajal mitmes erinevas kohas. Mida keerulisemaks ja täpsemaks uued lahendused muutusid, seda enam vajasid nad pigem rohkem süvenemist ja suuremaid teadmisi, kui juhuslikkust. Aga on hea, et inimkonnas sirgub aeg-ajalt selliseid pärleid, kes meie elu lihtsamaks ja mugavamaks suudavad teha.

Viited

1. https://www.britannica.com/technology/abacus-calculating-device
2. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC6611332/
3. https://www.britannica.com/biography/Ada-Lovelace

Nädal 1. Noppeid IT ajaloost

Midagi revolutsioonilist

On küll väga äge, kuidas näppudel arvutamisest või esimestest arvelaudadest arenes tänapäevane digitaalne arvuti, aga minu arust on kõige revolutsioonilisem siiski interneti arendamine ja levik. Internet oli see, mis viis arvutid massidesse. Seega tänu sellele, et neli USA ülikooli (UCLA, Stanford, UCSB ja Utah) ühendasid esimese ARPANETi võrgu, saame tänapäeval guugeldada ning ChatGPT'lt nõu ja abi küsida.

Niivõrd enda ajast ees, et põrus läbi

Et mitte nüüd arvuti arendamist liiga taustale jätta, siis tooksin välja, et saksa leiutaja Konrad Zuze oli oma ideedega natuke ajast ees. Tema konstrueeritud Z3 oli küll üks maailma esimestest elektromehaanilistest arvutitest, ometi ei jõudnud see peaaegu kuhugi - tal ei olnud ei praktilist mõju maailmale ega ei arendatud ka sõja ajal Z3 ideid edasi.

Sugugi paremini ei läinud Zuze loodud väidetavalt esimesel nüüdisaegsel programmeerimiskeelel Plankalkülil, mis oli valmis juba 1945. aastal, kuid keegi ei kasutanud seda. Idee oli liiga oma ajast ees ja praktilist rakendust polnud sellele kümneid aastaid.

Piisavalt totter

Ma arvan, et väga piisavalt totrad ideed ei olegi jõudnud IT ajalugu käsitleva väljaannetesse. Need, mis ise võibolla tunduvad totratena, võisid olla mõjutajateks järgmistele ideedele.

Paar ideed, millele võiks siin veerus tähelepanu luua, on mõlemad pärit sajandivahetusest. Estiteks suur paanika, kus inimesed reaalselt kartsid, et tuleb maailma lõpp, sest kuni 1990. aastateni olid paljud arvutiprogrammid kirjutatud nii, et need lugesid mäluruumi säätmiseks aastaarve kahekohalistena. Kuigi oht oli ilmselt reaalne, siis mindi selle paanikaga natuke liiale, väites, et lennukid hakkavad 2000. aasta esimestel minutitel alla kukkuma ja rösterid plahvatama.

Teiseks tundub samast, 2000. aastast totter, et selline suur hiid, nagu Microsoft lasi välja Windows 2000, millel oli juba samal aastal vaja parandada ligi 300 viga.

Viited

1. https://www.livinginternet.com/i/ii_arpanet.htm
2. https://www.britannica.com/technology/Zuse-computer
3. https://www.britannica.com/technology/Zuse-computer#ref1009910
4. https://www.britannica.com/technology/Y2K-bug
5. https://www.directionsonmicrosoft.com/reports/windows-2000-sp1-ships/