Nädal 3. Uus meedia

Oskuslik kasutus

Kuna töö ja pere kõrvalt uuesti ülikooli õppima asudes ei jää enam "oma eluks", veel vähem meedia tarbimiseks aega, siis saan tänulik olla, et Eesti maksumaksja raha on oskuslikult kasutatud ERR'i portaali parendamiseks ja mugavdamiseks. Kiire elutempo kõrvalt on see ka ainus portaal, mida hetkel natuke jälgida jõuan. Minu arust on väga lihtne, selge ja hästi kasutatav nende keskne ERR.ee veebileht, kust on võimalik ka otsesaateid jälgida vaid interneti ühendust omades ükspuha kus maailma ääres. Väga lahe on ka see, et ERR on läinud innovaatiliste ideedega kaasa ning loonud oma voogedastusplatvormi Jupiter. Kuigi telesaadetel on ka järelvaatamise võimalus, siis neil inimestel, kel aega rohkem, vaatavad kuuldavasti Jupiterist terveid seriaale järjest. Meie oma (ja kõigile tasuta, ehk et maksumaksjatena juba kinni makstud) Netflix! 

Kuigi ERR'il on ka Facebookis konto, kus nad oma saateid ka kommenteerida lasevad ning ERR'i raadiojaama Vikerraadio saatesse "Uudis +" saab lisaks veebilehel olevale küsitluse vastamisel ka telefoni teel otse-eetris oma arvamust avaldada, siis isiklikult minul need lemmik-meedia osad ei ole. Minu arust kogunevad sinna liiga äärmuslikud arvamused. Või tegelikult pigem need, mis ei kattu enamasti minu arvamustega ja ma lihtsalt ei soovi teada, et vastu-mõtlejaid nii palju on. Aga võimalus oma arvamust online avaldada on ERR'is siiski olemas.

ERR ei kasuta uut meediat lihtsalt lisa-kanalina, vaid pakub seda erinevatel tasanditel ja ka mitme-poolseks suhtluseks tarbijatega.

Uue meedia lahjendatud variandid

Raske on Eestis leida näidet, kus uut meediat ei hallata piisavalt, sest minu arust võimaldavad kõik suurimad ja tuntuimad "vana meedia" väljaanded veebilehtedel kommenteerida ning jagavad infot, mis paberile ei mahu (nt fotode galeriid). See on meie väikese rahvaarvuga riigi peegel - kui sa ei ole veebis aktiivne ja ei kaasa oma meediumi tarbijaid, siis sind ei ole olemas. Seega kõik väljaanded, kes on soovinud ja osanud edasi tegutseda, panustavad ka veebi poolele ja tarbijate kaasamisele. Pigem on mõnel portaalil lahjem uue meedia sisuline kvaliteet. 

Võtame kasvõi näiteks ühed Eesti populaarsemad portaalid Postimees ja Delfi. Nende puhul tundub, et uus meedia ei ole niivõrd sisuline laiendus, vaid pigem suunatud tähelepanu ja klikkide püüdmiseks. Kui võrrelda näiteks Postimehe trükiväljaannet ja veebikeskkonda, siis paberlehes tunduvad samad lood sügavamad ja terviklikumad, veebis domineerivad lühemad, kiiremini tarbitavad ja kliki-magnetlike pealkirjadega artiklid. Klikkide nimel võetakse sõnumeid kontekstist välja ning luuakse lugu atraktiivsemaks, kui ta algselt oleks.

Ma ei väida, et see on nende mudelite puhul vale. Ilmselt on see kommertsportaalide puhul natuke paratamatu. Erinevalt ERR'ist ei ole neil maksumaksja vahendeid ning portaali üleval hoidmiseks on vaja reklaamitulu ja tellimusi. Digikanalites konkureeritakse tähelepanu pärast ja nagu näha - nad on siiani elus, seega on seda oskuslikult teinud. Minu jaoks isiklikult on see põhjus, miks ma neid portaale igapäevaselt ei jälgi. Tähelepanu püüdmiseks nihkub fookus sageli pealkirja järgi huvi äratamisele ja mitte nii väga sisu peegeldusele. Lood luuakse kiirtarbimiseks, sisu sügavust ei peeta nii oluliseks.

Viited:

1. https://www.err.ee/
2. https://www.postimees.ee/
3. https://www.delfi.ee/

Tehisaru ja vastutus

Sattusin Vikerraadiost kuulama Jakob Rosina vedamisel Huvitaja saadet tehisaru teemal. Ta tutvustas üht infokildu, kus tehisaru agent OpenClaw, kellel oli antud kasutaja arvutis üsna suur ligipääs ja vabadus, suutis tekitada pahandust. Nimelt soovitas OpenClaw-nimeline kratt GitHubis muudatusi arvutusprogrammile, mille puhul olid keelatud ainult tehisarul põhinevad muudatused. Kui tema ettepanek tagasi lükati, "solvus" kratt, et tema nõu kuulda ei võetud ning kirjutas oma kasutaja blogisse postituse, kus ründas negatiivselt üsna isiklikult projekti juures töötanud vabatahtlikku.

Minu esimene reaktsioon oli, et vaat, kuhu me võime jõuda! Järele mõeldes taipasin, et sellele tehisaru agendile ju tegelikult antud puudulik või ebapiisavalt täpsustatud prompt. Nii võib juhtuda tegelikult ka inimestega - kui tööülesanded pole selgelt paika pandud, võib keegi neist valesti aru saada ja teha midagi, mida juhid eeldavad, et ei tohiks juhtuda. Kui inimene suudab vahel ka ise "kastist välja" mõelda, siis tehisarud (eriti nii suure vabadusega) mitte. Nemad oskavad vaid seda, mis neile on "õpetatud".

Viimasel ajal on meediamaastikul arutletud selle üle, et kas ja miks on Euroopa Liit üle reguleeritud. Sellele on nii poolt- kui vastuargumente. Tegelikult on võtmeks leida reguleerimises tasakaal, õige kesktee, mis laseks ühelt poolt olla loominguline, samas aitaks ennetada olukordi, mida me ei soovi, et juhtuksid. 

Sarnaselt tuleks mõelda tehisaruga promptides. Tuleks osata sõnastada õiged käsud, piirangud ja ootused nii, et ei tekiks võimalust valeks arusaamaks. Need, kes liiga palju tehisaru ei kasuta, kipuvad promptimist alahindama ja arvavad, et AI on rumal. Ma ei väidagi, et ta on tark, aga ta suudab vastata ainult nii hästi, kui oskame temalt küsida, mitte rohkem (pigem vähem). Ta ei ole ei rumal ega tark, vaid tööriist. Kui mõni nurk jääb kirjeldamata või täpsustamata, siis ta laseb "loovusel lennata" ja täidab lüngad ise nende mudelite põhjal, millelt ta on "õppinud". Kuna tegemist ei ole inimesega, puudub tal sisemine hea tava tunnetus (kuigi järjest enam püütakse ka seda talle "õpetada") ja ta võib minna kaugemale, kui keskmine inimene samas olukorras.

Viited:

1. https://vikerraadio.err.ee/1609928038/huvitaja-kuidas-veenduda-tehisaru-info-oigsuses (32:50)

Nädal 2. Nähtused interneti ajaloost - mis on alles ja mis ajale jalgu jäänud

Siiani kasutusel

Üks siiani päris laialdaselt kasutatav tehnoloogia on e-post. Kuigi on tulnud, läinud ja ka jäänud erinevaid sõnumivahetuste rakendusi, siis pole neist siiani miski suutnud e-posti välja suretada. 

1960. aastate alguses oli olemas lahendus, mis suutis sõnumeid saata samas arvutis olevate erinevate kasutajate vahel. Juba 1971. aastal töötas Ray Tomlinson välja ARPANET'i esimese võrgumeili rakenduse, mis võimaldas saata sõnumeid teiste arvutite kasutajatele. Ta valis kasutaja ja arvuti nime eraldamiseks @ märgi, mis on samuti e-posti aadressides kasutusel tänase päevani. USA's saadeti juba aastal 1996 e-posti teel rohkem kirju, kui tavalise postiga. Ei näi, et e-post oleks oma populaarsust vähendanud, pigem näitavad viimased trendid, et välja hakkab surema tavaposti teel kirjade saatmine. Omniva annab teada: paberkirjade saatmine on kümne aastaga vähenenud 78% – statistiliselt saadab Eesti inimene täna alla ühe kirja aastas.
Aga e-posti kasutajad on 16 kuni 74-aastaste eesti inimeste seas Statistikaameti andmetel lausa 867 000.

Ajale jalgu jäänud

Kumbki järgmistest tehnoloogiatest ei ole päriselt kadunud, kuid neid ei kasutata enam massiliselt samadel eesmärkidel. Enne 1991. aastat oli failide liigutamiseks peamiselt kasutusel FTP ja natuke hiljem said populaarseteks torrentid, mille aktiivne kasutaja ma isegi olin. See oli siis, kui videote striimimine polnud veel võimalik. Olid torrenti-keskkonnad, kus sai filme, laule ja videoid tükkide kaupa alla laadida. Kui teisel kasutajal (või ka mitmel) oli oma arvuti jagatud kaustas sinu soovitud fail, siis said selle sealt enda arvutisse tõmmata. Kusjuures jagajal ei pidanud olema isegi tervet faili, tema näiteks laadis parasjagu kelleltki teiselt sama faili ja sina said selle tüki, mis tal oli juba olemas, tõmmata temalt enda arvutisse. 

Mina olin sel ajal suur seriaali "Lost" fänn. Nii kui uus osa USA's välja tuli, panin oma arvuti torrenteid tõmbama. Kuna enamus kasutajaid olid teistest ajavööndist, pidin arvuti jätma ööseks tööle torrenteid tõmbama. Siis ei olnud mureks kõrge elektrihind ja sai seda lubada, et oma meelelahutuslikke isusid täita. Tänapäeval tundub kordades lihtsam maksta Netflixile või Teliale kuutasu, et omale meeldivat meelelahutust nautida, enam ei viitsiks küll õigeid tükikesi otsida ja arvutit ööseks neid tõmbama jätta. Lisaks võis mõnigi kord hommikul avastada, et kasutaja, kellelt öösel tähtsat failijuppi tõmbasin, oli võrgust välja läinud ning allalaadimine oli pooleli jäänud. Kui ohtlik see tegevus minu koduarvutile oli, seda ma ei osanud aimatagi. 

Viited

1. https://lemelson.mit.edu/resources/ray-tomlinson
2. https://www.omniva.ee/uudised/omniva-plaanib-2026-aastal-viia-eesti-postivorgu-vastavusse-tegeliku-tarbimisega
3. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__infotehnoloogia__infotehnoloogia-leibkonnas/IT38/table/tableViewLayout2

Inimesed ideede taga

Lugedes linnulennult arvutite ning programmeerimise ajalugu ja interneti kujunemist ning põimumist meie igapäevaellu võib esmapilgul tunduda, et see kõik oli üks sirgjooneline etteplaaneeritud kava, mis tuli lihtsalt samm-sammult ära täita. Minnes iga avastuse, arenduse või leiutise detailidesse, selgub enamasti siiski, et tegelikult on see kõik kasvanud välja teatud inimeste lennukatest ideedest, nende loovusest, vajadustest, ebamugavustest ja soovidest. 

Arvutamisvajadus tekkis juba üsna kaugel ajaloos. Esialgu saadi hakkama näppude, puupulkade jm lihtsate käepäraste vahenditega. Majanduse arenedes tekkisid nõudlikumad vajadused. Näiteks kuidas saada kiirelt õiged vastused suuremate numbrite kokku löömisel? Või siis, kuidas arvutamiseks vajalikke puupulgakesi või kive kaasa tassida? Ilmselt kuidagi selliseid uusi probleeme lahendades kujunesid välja esimesed arvelaudade eellased. Aga nad ju ei ilmunud ise, keegi teistmoodi mõtlev inimene pidi olema loov, et leida paremini ja lihtsamini töötav lahendus. Mingil hetkel tekkisid arvutustahvlitele loenduskivid või -nupud, mille asukoht näitas arve, järgmisel ajahetkel loodi arvelauale ehk abakusele sooned, mis hõlbustas loendajate liigutamist ja hiljem sätiti loendajad traatidele. Nendeks arendusteks pidi keegi end kokku võtma, maha istuma ja vaatama hetke seisule ning ootustele otsa. Enamus inimesi laseks vanal rasval liugu ja ei viitiks või pigem ei tuleks selle peale, et asi enda kasuks paremini tööle panna.

Mõni aeg hiljem elas Ada Lovelace, keda arvatakse olevat esimene programmeerija. Kas selles võib olla seos, et tema isa, kuulus luuletaja lord Byron, läks Ada juurest ära, kui too oli vaid paarikuune (ja ilmselt nad kunagi enam elus ei kohtunudki) ning tema ema jättis ta pigem vanaema kasvatada, ning tundnud end hüljatuna vanemate poolt, soovis Ada maailmale tõestada, et ta on midagi siiski väärt ning rohkem pingutama. On väidetud, et ka näiteks tipp-sportlaste soov end inimvõimete piiril end tõestada võib tulla nende lapsepõlvest ja vanemate suhtumisest. Aga kindlasti oli suur mõju Ada ema hirm, et tütar võib pärida oma kuulsa isa poeetilise ja emotsionaalse loomuse ning suunas teda üsna kindlalt õpingutega kirjandusest eemale ja matemaatikat ning reaalteadusi süvitsi õppima. Need õpingud ladusid arvatavasti hea baasi edasiseks huviks ning võimeks olla esimene inimene, kes kirjeldas algoritmi arvutusmasinale. 

Ajalooliste puntide taga on tegelikult isiklikud lood. Uued mõtted ja arendused sünnivad eelteadmistest, vajadusest ning ilmselt mõnikord ka natuke heast juhusest, ehk siis kõik head eeldused peavad kokku saama. Lihtsamate ideede puhul võisid parendamised ja arengud toimuda ka samal ajal mitmes erinevas kohas. Mida keerulisemaks ja täpsemaks uued lahendused muutusid, seda enam vajasid nad pigem rohkem süvenemist ja suuremaid teadmisi, kui juhuslikkust. Aga on hea, et inimkonnas sirgub aeg-ajalt selliseid pärleid, kes meie elu lihtsamaks ja mugavamaks suudavad teha.

Viited

1. https://www.britannica.com/technology/abacus-calculating-device
2. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC6611332/
3. https://www.britannica.com/biography/Ada-Lovelace

Nädal 1. Noppeid IT ajaloost

Midagi revolutsioonilist

On küll väga äge, kuidas näppudel arvutamisest või esimestest arvelaudadest arenes tänapäevane digitaalne arvuti, aga minu arust on kõige revolutsioonilisem siiski interneti arendamine ja levik. Internet oli see, mis viis arvutid massidesse. Seega tänu sellele, et neli USA ülikooli (UCLA, Stanford, UCSB ja Utah) ühendasid esimese ARPANETi võrgu, saame tänapäeval guugeldada ning ChatGPT'lt nõu ja abi küsida.

Niivõrd enda ajast ees, et põrus läbi

Et mitte nüüd arvuti arendamist liiga taustale jätta, siis tooksin välja, et saksa leiutaja Konrad Zuze oli oma ideedega natuke ajast ees. Tema konstrueeritud Z3 oli küll üks maailma esimestest elektromehaanilistest arvutitest, ometi ei jõudnud see peaaegu kuhugi - tal ei olnud ei praktilist mõju maailmale ega ei arendatud ka sõja ajal Z3 ideid edasi.

Sugugi paremini ei läinud Zuze loodud väidetavalt esimesel nüüdisaegsel programmeerimiskeelel Plankalkülil, mis oli valmis juba 1945. aastal, kuid keegi ei kasutanud seda. Idee oli liiga oma ajast ees ja praktilist rakendust polnud sellele kümneid aastaid.

Piisavalt totter

Ma arvan, et väga piisavalt totrad ideed ei olegi jõudnud IT ajalugu käsitleva väljaannetesse. Need, mis ise võibolla tunduvad totratena, võisid olla mõjutajateks järgmistele ideedele.

Paar ideed, millele võiks siin veerus tähelepanu luua, on mõlemad pärit sajandivahetusest. Estiteks suur paanika, kus inimesed reaalselt kartsid, et tuleb maailma lõpp, sest kuni 1990. aastateni olid paljud arvutiprogrammid kirjutatud nii, et need lugesid mäluruumi säätmiseks aastaarve kahekohalistena. Kuigi oht oli ilmselt reaalne, siis mindi selle paanikaga natuke liiale, väites, et lennukid hakkavad 2000. aasta esimestel minutitel alla kukkuma ja rösterid plahvatama.

Teiseks tundub samast, 2000. aastast totter, et selline suur hiid, nagu Microsoft lasi välja Windows 2000, millel oli juba samal aastal vaja parandada ligi 300 viga.

Viited

1. https://www.livinginternet.com/i/ii_arpanet.htm
2. https://www.britannica.com/technology/Zuse-computer
3. https://www.britannica.com/technology/Zuse-computer#ref1009910
4. https://www.britannica.com/technology/Y2K-bug
5. https://www.directionsonmicrosoft.com/reports/windows-2000-sp1-ships/