Nädal 6. Intellektuaalomandi õigused ja kaitse.

Millist WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tuleks muuta?

Selle nädala teemaga on mul isiklikult varem null kokkupuudet, seetõttu saan kirjuatada vaid sellest, mida teised on jaganud.

Viimastel kuudel on päris mitu korda käinud ajakirjandusest läbi Eestis plaanitav autoriõiguse seaduse muutmine. Seadus on esimest korda vastu võetud aastal 1992 ja seda on väga palju kordi hiljem täiendatud ning parandatud. Digitaalne keskkond ja tehisintellekti pealetulek esitavad seadustele väljakutseid, mida tollal oli raske ette näha. Kõige teravamate vaidlustega on ajakirjandusse jõudnud autori isiklike õiguste teemad, ehk siis õigus teose puutumatusele ja autori au kaitsele. Iseenesest on ju tervitatav, kui läbivaidlemist vajav teema satub avalikkuse tähelepanu alla ja kõik osapooled saavad oma arvamusi avaldada. Erinevaid osapooli, keda eespool mainitud valdkond puudutab, on tõesti seinast-seina: muusikast arhitektuurini. Seega on ka palju erinevaid nurki, mida siledaks vaja lihvida. Kas siin päris kõigile sobivat lahendust leidub, see tundub hetkel teemat jälgides kahtlane. 

Milline WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti tundub töötavat?

Kaubamärgid tunduvad ju küll töötavat. Olid ajad, kus turgudel ja "leti all" levisid Adibas ja Nice tossud, aga viimastel aastatel ei ole selliseid juhtumeid näinud. Kaubamärgiseadus annab ettevõtetele selge õiguse oma nime ja visuaalse identiteedi kaitseks ning võimaldab rikkumiste korral ka reaalselt sekkuda. Ma ei loo illusioone, et kui mina neid juhtumeid näinud ei ole, siis neid ei olegi. Ilmselt on kaubamärgid ja neid kaitsev seadus piisavalt selgelt defineeritud ning tänu sellele võltskaupade nähtav müük vähenenud ja rohkem varju kolinud.

Viited

1. https://kultuur.err.ee/1609937486/loomeliidud-autorioiguse-seaduse-muutmine-vajab-laiapohjalist-kokkulepet
2. https://kultuur.err.ee/1609916228/loomeliitude-sonul-ei-kaitse-plaanitav-autorioiguse-seaduse-muudatus-autoreid
3. https://www.riigiteataja.ee/akt/112072025009
4. https://www.riigiteataja.ee/akt/13122230

Nädal 5. Käitumisreeglid

Iga inimene võib olla natuke isekas, natuke mugav ja natuke kriitiline. Et need omadused ei kipuks võimust võtma, on ülejäänud ühiskond reeglid kehtestanud. Kui internet, ajakirjandus ega mingi muu globaalne infoedastus veel ei olnud isegi inimeste unenägudes, määrati reegleid uskumuste ja hirmutamiste baasil. Näiteks kui peaksid halvasti või ühiskonna meelest valesti käituma, siis kõigevägevam näeb ja karistab. Karistuseks võis olla ka midagi täiesti ebarealistlikku, näiteks põrgus põlemine peale surma. Siiski suudeti nende reeglitega kuigivõrd ühiskonda ohjes hoida, et kõik mahuksid kuidagimoodi ära teistele ülearu liiga tegemata.

Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" toonud välja reeglid, kuidas oleks sobilik käituda interneti avarustes. Eks me vajame vahel siiani meeldetuletusi, et mitte liiga isekaks, mugavaks või kriitiliseks minna. 

Päevakohane ja aegunud reegel

Mulle on väga südamelähedane reegel "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust". Selle sisu on tänaseks natuke muutunud, kui oli algne mõte.

Internet kubiseb infost - seda tuleb nii sotsiaalmeediast, uudiste platvormidelt kui muudest allikatest. Väga raske on seda kõike hoomata. Seega reegli esimene pool: austa teiste inimeste aega - on ikka kuldaväärt nõuanne. Kui tahan korra sotsiaalmeediat skrollida või uudiseid lugeda, siis tõesti võiks info olla selge ja võimalikult lühike. Ajal on väga suur väärtus ja ei soovi sõnumi või uudise tähtsamat mõtet kuskilt segapurdu või liiga pika teksti seest otsida. Mulle tundub, et see reegel on tänu kroonilisele ajapuudusele ajas edasi liikudes isegi rohkem tähtsust omama hakanud. 

Reegli teine pool – austa teiste inimeste võrguühendust – ei ole tänapäeval enam sama tähtsusega, kui varem, sest kiire internet levib päris paljudes kohtades. Kus on internet, seal on ta enamasti ka piisava kiirusega keskmise info jagamiseks. 1990ndatel olid ühendused palju aeglasemad (ja kallimad) ning suured failid ja pildid (videotest rääkimata) võisid teise inimese ühenduse väga aeglaseks muuta või hoopis arvuti kokku jooksutada.

Seega teeks selle reegli lihtsalt teise osa võrra lühemaks ja hoiaks teiste aega kokku!

Viide

http://www.albion.com/netiquette/corerules.html

Nädal 4. Jälgimiskapitalismist ja digiaedikust Eestis

Tänapäev

Kui teenus on tasuta, siis sina ise oledki kaup - see mõte tuletab aeg-ajalt erinevates sõnastustes meelde (isiku)andmete tähtsust tänapäevases ühiskonnas. Kasutaja ei ole enam ainult teenuse tarbija, vaid ka väärtuslik andmeallikas, mille abil teenitakse majanduslikku kasu. 

Shoshana Zuboff nimetab seda tegevust jälgimiskapitalismiks ehk inimkäitumise muutumist tooraineks, mida saab koguda, analüüsida ja edasi müüa prognoositava käitumise ärilistel eesmärkidel. Mark Andrejevic kirjutab „digiaedikust“ – olukorrast, kus iga digitaalne tegevus jätab maha jälje. Isegi viimasele mainitud artiklile ligipääsuks pidin haldajale oma andmeid Google konto näol jagama ning aktsepteerima nende "küpsised".

Ega ma tegelikult ei adu küll, kui sügav see probleem on. Ühelt poolt on isegi mugav, et sotsiaalmeedia söödab mulle ette reklaame toodetest, mida olen veebist otsinud, et neid soetada. Sel juhul pean vähem vaeva nägema otsimiseks. Nii kaua, kui minu terviseandmeid ebaseaduslikuks elundikaubanduseks pole kasutatud, ei oska ju midagi suurt karta. Aga äkki peaks? 

Võib ju arvata, et Eestis ei ole probleem nii sügav, sest oleme piisavalt väike tarbijaskond. Nii võis arvata ka esimeste "petukõnede" saabudes (mis olid venekeelsed), et petturid ei näe põhjust liiga pisikese rahva petmiseks liialt palju pingutada ja eestikeelseid kõnesid tegema hakata. See, mis juhtus, kinnitab aga vastupidist - pettused muutusid eestikeelseteks ja tõid kaasa palju vargusi. Nähtavasti saavad ka viimasel ajal laialdaselt levinud petukõnede korraldajad oma ohvrite andmed andmebaasidest ja digitaalsetest jälgedest, kus need andmed on varasemalt talletatud või lekkinud.

Ja siis veel meie ülimugav e-riigi keskkond, kus meie andmed on koos ühes kompaktses kohas, mis võimaldab meile hea digitaalse ülevaate. Teiselt poolt nõuab see väga turvalist ning head õiguslikku süsteemi haldamiseks. Üks vääratus ja need andmed võivad muuta meie turvatunde väga hapraks.

Kuidas edasi?

Positiivses vaates võiks loomulikult eestlaste digitaalne kirjaoskus ajaga järjest paremaks muutuda ja kasvaks oskus küsida, anda ning talletada vaid neid andmeid, mida ka tegelikult vaja on, mitte rohkem. Lisaks tehnoloogia arengule on vaja, et ka inimene sellega koos areneks ja õpiks seda tundma. Samamoodi, nagu me peseme käsi, et hoiduda viiruste eest, peab õppima ka "pesema" oma digitaalseid jälgi.

Ühes tuleviku stsenaariumis võime muutuda äärmusliku mugavuse nimel läbipaistvate andmetega kaubaks. Teises õpime algoritme teadlikult kasutama, luues õiglased piirid ja reeglid nii riigile kui platvormidele ning nõudes ja luues selgust, vastutust ja turvalisust. Algoritmid tulid, et jääda, tuleb ostata neist parim võtta ja õppida nendega elama.

Viited

1. https://we.riseup.net/assets/533560/Zuboff%2C%2BShoshana.The%2BAge%2Bof%2BSurveillance%2BCapitalism.2019.pdf
2. https://www.academia.edu/39765827/Surveillance_in_the_Digital_Enclosure